Naljakas kuidas Instagrami ja Youtube, ehk sellise kiiresti tarbitava sotsiaalmeedia omamisega, olen ma selle blogi täiesti kõrvale jätnud. Kuidagi üldse ei taipa maha istuda ja panna kirja mingeid emotsioone või olukordi elus.

Istun siin diivanil, läpakas süles ja kuulan ahjus praksuvat tuld. Lapsed on koos Marekiga õues, ehitavad midagi. Läbi puude paistab küll tuppa mõnus päike, aga õues on aprilli keskapaiga kohta ikkagi häbematult külm. Olgugi, et pandeemia on mu töökoormust ja sissetulekuid vähendanud üle 50%, siis olen ma eluga nii rahul. Kõik on nii paigas ja kehvad asjad saavad peagi lahenduse. Nakatumisnäitajad lähevad allapoole iga nädalaga, varsti saab õues käia õhukese jopega ning lapsed lähevad lasteaeda tagasi. 

Ma olen isolatsioon vol kolmesaja ajal väga palju nokitsenud meie kodu kallal ning kui aasta alguses oli mul veel teadmine, et me kolime kunagi Tallinnasse tagasi ja see maja ei ole meie viimane, siis täna on mul siin nii hea ja hubane, et ma ei kujutaks ette muud kodu. Me oleme siin küll napid kolm aastat elanud, aga iga nurga, seina ja detailiga meenub mulle tükike meie pere teekonda. Näiteks vaatan oma valget raamaturiiulit ja mõtlen kuidas ma selle Ida ema käest tasuta sain, teda Männikult viiendalt korruselt alla tassisime, ma seda ööd ja päevad läbi värvisin. Kuidas ta on igas toas, erinevas nurgas olnud. Ja ta on nii hea ja tubli raamaturiiul! Või näen seinal suurt täket, aga see meenutab mulle hetke kui lapsed liiga ülemeelikuna itsitades mööda elutuba auto peal istudes rallimängu mängisid. Meie terrass, mille me enne pulmi olematute kuludega korda tegime, et raha säästa. See on nii ilus ja sirge, vajaks vist veidi toonimist sel hooajal, aga ta teenib meid nii hästi! Ma olen õnnelik, et meie lastel on võimalus peale hommikusööki kohe õue minna, tulla korra tuppa magama, süüa ning seejärel uuesti enda mängudega hoovis jätkata. 

Ma olen nii õnnelik.

 Naljakas on seda blogi lehte üldse vaadata ning siia ridu kirja panna. Märkamatult sai minu Instagramist justkui blogi aseaine. Ma kirjutan oma mõtteid pigem lühidalt, aga konkreetselt piltide alla ja nõnda sealt ei leiagi vist ühtegi postitust mille sisu oleks alla viie lause :D Mul on tihti märkmetesse pandud kirja mingid mõtted, aga kuna mul teemakohast pilti pole, siis jääb see selle ootele. Aga mis ma sellest ikka häman.

Kuidas siis läinud on?

Aasta alguses saadud koondamisteade viis mind otsapidi personaaltreeneri koolitusele mis nüüd, sel laupäeval, loodetavasti lõppeb. Täiesti ulme on mõelda sellest teekonnast! Ma tahan tegelikult teha veidi pikema Youtube video sel teemal, et milline see teekond oli. 

Naljakas on lugeda oma eelmist postitust, tsiteerin enda kirjutatud lauset:"See ei tähenda, et ma ühel päeval reaalselt naiste treenimiseni ise jõuaks, aga ma annan endast kõik, et ise sel alal paremaks saada. Plaanisime tegelikult minna talvel Taisse tagasi või Balile ja teha täiesti nö treeninglaager iseendale seal, kuid koroona pärast ilmselt see plaan jääb ära. Eks näha ole!"

Sellega on päris pull lugu. Peale selle postituse kirjutamist rääkisin ma Marekile kui õnnetu ma olen, et ma oma suurt unistust, oma treeninggruppi, teoks ei saa teha. Piirid on ju kinni, reaalselt Taisse õppima ma ei pääse. Ta käis välja idee, et tegelikult sama raha eest saaksin ma ju treenida personaaltreeneri all samas valdkonnas ja pikemalt ehk siis mu teadmised on ka lõpuks paremad, sest iga nädal omandan ma uusi oskuseid, mitte kiirkursus 2 nädalaga. Nõnda leidsin ma tee tema endise poksitreeneri juurde kus ta 12a tagasi treenis ning peale mõningait aega võtsin ma julguse kokku ja kuulutasin välja enda treeningrühma. Ma ei oleks iial seda tegema hakanud ilma oma personaaltreeneri koolituseta, sest baasteadmised inimese anatoomias ja füsioloogiast ning üldisest treenimisest on vajalikud igas valdkonnas. Olgugi, et minu näol ei ole tegu aastatepikkuse poksi taustaga, siis oma trennide pealt ma näen, et suurim abi on tulnud FAFist õpitust. Üks asi on see kui hästi ja kiiresti sa oskad mingeid poksikombosid ise sooritada, aga teine asi on mõista ja tunda inimeste vigastusi ning nende ümber treenimist ning psüholoogiat kuidas üldse kedagi treenida ja mis viidetega asju selgitada. Muidugi peale igat trenni mu oma treeneriga õpin ma mingi uue nõksu ja sõnakõlksu kuidas teistele asju efektiivsemalt seletada ning neil on ka huvitav kuulata miks mingeid asju just nõnda tehakse päris võitlussituatsioonis. 

Ehk siis nagu siit välja tuli, siis oma treeninggrupi tegin ma ära! Ma ei tee nalja kui ma ütlen, et see plahvatas sellise hooga, et ma ei osanud seda iial ettegi näha. Minu algselt plaanitud ühest grupist sai kolm ja pool gruppi ühe kuuga. Ma sain nii retsi ärevushoo sel päeval kui ma välja kuulutasin oma trennid, sest mingid inimesed tulid väga inetuid kommentaare kirjutama. Ma võiks küll öelda, et mul oli jumala ükskõik sellest, aga eks me kõik tea, et hing on mul kohati hell selle koha pealt. Kui ma olen endas ja oma tagamõtetes kindel, siis on kurb kuulda mingeid süüdistusi. Tänasel päeval on see tunne enamvähem üle läinud, sest tagasiside, paari tunniga gruppide täituvus ja päris korralik nõudlus uute aegade järgi on näidanud, et ma teen õiget asja ja mul on omad niššid. 

Ma ei saaks öelda, et see teekond üldse kerge oleks. Ma alati vaatasin erinevaid rühmatreenereid alt üles ja mõtlesin, et vauuuu. Nii lahe elu tundub! Reaalsus tuli ja pani suht kõvasti kannaga näkku, ütleme nii. Ma ei vingu üldse, ma armastan iga hetke oma tööst, aga see glamuurne ja äge elu treeneri töö taga tuleks ükskord maha matta või treenerid peaksid jagama rohkem neid päris emotsioone selle kõige taga. Muidugi oleme me suured eeskujud ja ei taha kellegile näidata, et me oleme väsinud. Ma tihti mõtlesin, et kuidas öeldakse, et üks trenn= kolm tundi tööd. Nüüd ma saan sellest väga hästi aru. Jah, ühe terve tunni järjest olen ma kõigile inimestele suurim motivaator, innustaja, abistaja ja kaasaelaja. Sellele eelneb tegelikult ka trennide ette valmistamine, kirjadele vastamine, üsna mitme kuu plaanide ette tegemine ja rahaline vastutus. Kirjade puhul ma tõesti võtan aja ja proovin inimest kuulata, nende probleemidega kaasa mõelda ja lahendusi leida. Analüüsida eelmisi trenne ja nende tulemust. Ja neid trenne on nädalas seitse. Ehk siis kui ma õhtul koju jõuan ja sõnagi ei suuda rääkida, siis kõik saavad sellest aru. Selle toreda ja aktiivse töö taga on tegelikult kõik need samad pingefaktorid nagu kontoritöötaja või teenindaja töös. 

Ma armastan seda kõike südamest ja nii mõnigi tüdruk trennis näeb kuidas ma lihtsalt seisan ja naeratades vaatan saalitäit inimesi. See on minu loodud. Nad on siin sellepärast, et mina olen neile teinud ägeda keskkonna kus nad tahavad jõuda paremasse vormi. Ja see tundub kohati nii sürr, sest aasta tagasi ei osanud ma ilmselt isegi unes selliseid asju näha. Kaks aastat tagasi olin ma ligi 30 kilo raskem ning mul oli hirm olla rühmatrennides osaleja. Nüüd seisan ma kõigi ees ja juhendan neid. ULME.

See on HIIT like a girl teekond ja lugu. Ühest ülekaalulisest noorest emast sai poksi ja hiidi treener. Ametlikult jõusaali personaaltreeneriks saan end nimetada peale diplomi kätte saamist, aga tegutsen vaikselt ikka selles vallas juba suvest! 2020 on olnud üks sitt aasta maailmas, aga ilma selle kõigeta poleks ma siin kus ma täna olen. Ma pole kunagi nii järsult pea ees vette hüppanud ja BOY kus see seda väärt on olnud!

Puudutasin seda teemat ka oma Instagramis päris pikalt. Nimelt mai alguses alustasin ma õpinguid FAF Eestis ning vaikselt sõuan oma unistuste poole. Personaaltreeneriks saamise poole! Kaks nädalavahetust oli meil videoloengud ning see nädalavahetus saime lõpuks laivis ka veidi praktiseerida uusi asju ning juurutada eelnevalt õpitut. Kui ma varem mõtlesin, et kõikide asjade pähe saamine võtab meeletult aega ja kindlasti enne sügist ma kedagi veel juhendada ei julge, siis tuleb välja, et mu pea on päris vastuvõtlik ja mida varem me oma lähedasi juhendama hakkame, seda parem. Mu jaoks keerlebki kogu elu hetkel selle koolituse ümber, sest nädalavahetusel õpitu tuleb endale nädala sees korralikult selgeks teha. Okei, kliendisuhtlus ja see pool on lihtne, kuid anatoomia ja füsioloogia... Oh jummel jummel! Mu taktika õppimisel on ka see, et ma jutustan palju asju oma perele ümber. Näiteks eile õhtul üritasin Marekile näidata kus mis lihas tal asub. Tal oli ka juba eelmisest korrast meeles mõni asi, juhhei! :D

Aga tegelikult on kogu see teekond ühteaegu nii põnev ja äge, kui ka hirmus. See on täiesti midagi uut, midagi millega ma ise pean meeletult tööd tegema ja oma aega sinna alla panustama. Minus peab olema enesekindlus ja võimekus mitte kahelda oma teadmistes ning tõsiselt võetavuses. Aga hetkel ma veel lohutan end, et see ongi alles algus ja eksamid on meil alles novembris. Ehk ma ei peagi teadma kõike või olema ideaalne. Lahe on näha kuidas inimesed juba praegu küsivad mu nõu, seda reaalselt rakendavad ning tulevad tagasi õnnelikult, et näed- ma oskasingi joosta ja sina õpetasid kuidas! Kas ma tahtsin suurest õnnest nutta? Kas ma hakkan igakord klomp kurgus ringi käima kui kellegil nii hästi läheb minu nõuannete peale?! Naljakas on mõelda sellele.

Julgesin täna ka välja öelda Instas selle, et ühel päeval tahan ma hakata juhendama ka poksiga seotud trenne naistele. Ma olen ise ca viis-kuus kuud seda teinud ning ma tõesõna armastan neid trenne! Kuigi ma ise käin hetkel ühes hiit+boxing trennis, siis plaanin ma oma tehnika arendamise nimel minna baaskursusele. Mis on eriti hirmus, sest enamasti nendes käivad ainult mehed ja minus on ikka päris suur ärevus sees uute situatsioonide osas. See ei tähenda, et ma ühel päeval reaalselt naiste treenimiseni ise jõuaks, aga ma annan endast kõik, et ise sel alal paremaks saada. Plaanisime tegelikult minna talvel Taisse tagasi või Balile ja teha täiesti nö treeninglaager iseendale seal, kuid koroona pärast ilmselt see plaan jääb ära. Eks näha ole!

Unistama peab. Ja nii suurelt, et hirmus hakkab.

PS! Et minu igapäevastel tegemistel silma peal hoida, siis jälgi mind ka Instagramis @raquelpeeba

Ma olen blogieetris pikalt vaikust hoidnud, sest elu on veidikene oma pulli teinud ja ma pole julgenud ega osanud neist asjadest kirjutada. Tegelikult on blogi põhifookus Emmede Klubisse uuesti kirjutamisel! Nimelt ma pidasin seal kunagi pikalt rasedus- ja beebiblogi ning otsustasime uuesti alustada, kuid seekord rohkem teekonnast emana läbi elu. Muidugi palju teemasid mis sinna ei sobi, on oma tee bloggeri drafti leidnud, peaks end kokku võtma ja need lõpuni kirjutama.

Foto: Mona Õispuu

Nii nagu mina pulma planeerima hakates, googeldavad ilmselt väga paljud seda, kui palju pulm maksab. Mina tegin omale väga põhjaliku exceli tabeli kuhu panin lahtid "eeldatav" ja "reaalne. Ma pean ütlema, et see vahe oli lõpuks 4000(!!) eurot. Ehk siis ma panin ikka väga hullult puusse. Ma ei arvanud, et catering näiteks on niivõrd kallis. Lisaks ostsin ka kaks kleiti, sest ma olin vahepeal nii palju alla võtnud, et mu tagant korsetiga kleit oli ikka hiigelsuur mulle. Sain esimese müüdud, aga 200€ odavamalt kui ma selle ise ostsin. Seega vast ei tasu kaalulangetuse ajal kohe suure hurraaga kleiti ära osta.
Kuidas me kogusime selle summa?
Kihlumisest pulmapäevani oli veidikene alla 10 kuu ning raha hakkasime koguma koheselt. Suureks abimeheks oli meil ees olev "stardiraha", sest Marek oli äsja oma paadi maha müünud. See polnud sesmõttes väga suur osa, kuid ilma selleta poleks me augustis neid pulmi pidanud. Meie kalkulatsioonide kohaselt pidime me panema iga kuu kõrvale 30% oma sissetulekutest ning viimasel kuul panema kogu palga sisse. Lisaks tegime võimaluse korral suuremaid kandeid hoiusele. Muidugi paberil oli plaan eeskujulik ja tore, kuid elu tegi vahepeal oma plaane. Nimelt jaanuaris läks minu auto katki ja seda sellisel määral, et remontida seda ei olnud enam mõtet. Kuskil kaks nädalat vurasin ringi erinevate rendiautodega ja seejärel sain oma Skodakese kätte. Võtsin küll liisingu, kuid sissemaksu raha tuli pulma eelarvest laenata. Lisaks tekkis meil kevadel väga hea investeerimise võimalus ning ostsime endale korteri, mis oli ka üsna ootamatu, aga võimalusi arvestades vältimatu. Seega pole midagi nii, et sihti on ees ja saad veatult asja tehtud. Tänasel päeval ma ilmselt planeeriksin pulma üle aasta, et raha normaalses tempos koguda. Me olime väga stressis ja 3x palusin Marekil kõigile kirjutada ja pulmad canceldada, sest ma ei pidanud pingele vastu. Tundus palju rahulikum variant teha see ära kahekesi ja soodsamalt. Mul on hea meel, et ta mind ei kuulanud :)


Kui palju me saime soodukat ning kuidas küsida teenusepakkujatelt odavamat hinda?
Näiteks videograafi saime me kampaania korras -50%, sest broneerisime ta detsembris ja tal oli kolmele esimesele hea soodustus. Toitlustuse ja laudade/toolide rendi pealt küsisin kohe -20% mille ma ka sain. Helitehnikaga olid Marekil mingid omad diilid ja kohekindlasti me nö letihinda ei maksnud. Lillede arve oli algselt suurem, kuid kuna florist on Mareki sugulane ja meie pulma külaline, siis oli see osa kingist. Samuti näiteks soeng ja meik olid kingitusena tehtud. Ühesõnaga mina julgustan inimesi, et küsida mingit soodustust! Ei tasu hulluks minna, aga -10% antakse üldiselt üsna kergelt ja 1000€ pealt on see juba väga suur summa.

Kui palju kingitakse pulmas raha? Mida kingitud rahaga ette võtate?
Meie arvutasime kogu saadud kingiraha ja jagasime selle külaliste arvuga, summa tuli peaaegu 50€ per inimene mis on üldiselt ka väga levinud keskmine summa. Algselt oli meil plaanis 100% kogu pulma summa enne pulma kokku saada ning kingituste eest reisile minna, kuid kuna ma panin väga suure summaga ennustuses mööda, siis kingiraha läks pulmade katteks sajaprotsendiliselt. Aga pole hullu! Saame ikka reisile ehk peagi :)

Palju kulus alkoholi?
See oli ka minul üks googeldatuim küsimus ja ma arvan, et seda ei ole väga laialt lahatud. Meil oli tervitusjoogiks prosecco, hiljem valge ja punane vein, viin ning erinevad mahlad, bändi ajal õlu ja Öuna limonaadid. Kokku kulus 135 inimese kohta: 36L viina, 57L valget veini, 6L punast veini, 36 x 0,7L prosecco, 96 x 0,33L Corona, 48 x 0,33L muud õlut, 24 x 0,33L Öun limonaadi. Ja ma pean tõdema, et meil jäi alkoholi meeletult üle. Kui ma ei eksi, siis 34 liitrit viina, mille me maha müüsime ning ca 24 liitrit punast veini ja 15 valget, mida me vaikselt oma sahvrist tühjendame raskematel päevadel.

Ilmselt osadel inimestel käivad silmad kukla taha ära, et miks ma räägin rahaasjadest avalikult. Aga teate kui närvi mind ajas pulmi korraldades see, et keegi mittemingit ümmargust summat isegi välja ei ütle?! Ma ei avalda ühegi teenusepakkuja kohta konkreetset hinda, vaid üleüldiselt erinevad üldised alad. Mul on ausaltöeldes julm seda summat vaadata, sest ma ei suuda uskuda, et me selle päriselt kokku saime ja kusagilt raha ei laenanud. Nüüd tundub igasugune kogumine üsna lihtne selles mõttes, et ma näen meie võimekust raha kõrvale panna. Muidugi ma ei ütle, et see oleks kerge olnud- ma olin korduvalt õnnetu ja vihane, et ma endale sellel perioodil midagi ei saanud lubada. Kui ma septembris omale Kaubamajast 50€ eest vajalikud meigitarbed ostsin, tundsin ma end nagu Siberi rahaboss, kes enda peale hullult laristas.