Naljakas kuidas Instagrami ja Youtube, ehk sellise kiiresti tarbitava sotsiaalmeedia omamisega, olen ma selle blogi täiesti kõrvale jätnud. Kuidagi üldse ei taipa maha istuda ja panna kirja mingeid emotsioone või olukordi elus.
Istun siin diivanil, läpakas süles ja kuulan ahjus praksuvat tuld. Lapsed on koos Marekiga õues, ehitavad midagi. Läbi puude paistab küll tuppa mõnus päike, aga õues on aprilli keskapaiga kohta ikkagi häbematult külm. Olgugi, et pandeemia on mu töökoormust ja sissetulekuid vähendanud üle 50%, siis olen ma eluga nii rahul. Kõik on nii paigas ja kehvad asjad saavad peagi lahenduse. Nakatumisnäitajad lähevad allapoole iga nädalaga, varsti saab õues käia õhukese jopega ning lapsed lähevad lasteaeda tagasi.
Ma olen isolatsioon vol kolmesaja ajal väga palju nokitsenud meie kodu kallal ning kui aasta alguses oli mul veel teadmine, et me kolime kunagi Tallinnasse tagasi ja see maja ei ole meie viimane, siis täna on mul siin nii hea ja hubane, et ma ei kujutaks ette muud kodu. Me oleme siin küll napid kolm aastat elanud, aga iga nurga, seina ja detailiga meenub mulle tükike meie pere teekonda. Näiteks vaatan oma valget raamaturiiulit ja mõtlen kuidas ma selle Ida ema käest tasuta sain, teda Männikult viiendalt korruselt alla tassisime, ma seda ööd ja päevad läbi värvisin. Kuidas ta on igas toas, erinevas nurgas olnud. Ja ta on nii hea ja tubli raamaturiiul! Või näen seinal suurt täket, aga see meenutab mulle hetke kui lapsed liiga ülemeelikuna itsitades mööda elutuba auto peal istudes rallimängu mängisid. Meie terrass, mille me enne pulmi olematute kuludega korda tegime, et raha säästa. See on nii ilus ja sirge, vajaks vist veidi toonimist sel hooajal, aga ta teenib meid nii hästi! Ma olen õnnelik, et meie lastel on võimalus peale hommikusööki kohe õue minna, tulla korra tuppa magama, süüa ning seejärel uuesti enda mängudega hoovis jätkata.
Ma olen nii õnnelik.