Puudutasin seda teemat ka oma Instagramis päris pikalt. Nimelt mai alguses alustasin ma õpinguid FAF Eestis ning vaikselt sõuan oma unistuste poole. Personaaltreeneriks saamise poole! Kaks nädalavahetust oli meil videoloengud ning see nädalavahetus saime lõpuks laivis ka veidi praktiseerida uusi asju ning juurutada eelnevalt õpitut. Kui ma varem mõtlesin, et kõikide asjade pähe saamine võtab meeletult aega ja kindlasti enne sügist ma kedagi veel juhendada ei julge, siis tuleb välja, et mu pea on päris vastuvõtlik ja mida varem me oma lähedasi juhendama hakkame, seda parem. Mu jaoks keerlebki kogu elu hetkel selle koolituse ümber, sest nädalavahetusel õpitu tuleb endale nädala sees korralikult selgeks teha. Okei, kliendisuhtlus ja see pool on lihtne, kuid anatoomia ja füsioloogia... Oh jummel jummel! Mu taktika õppimisel on ka see, et ma jutustan palju asju oma perele ümber. Näiteks eile õhtul üritasin Marekile näidata kus mis lihas tal asub. Tal oli ka juba eelmisest korrast meeles mõni asi, juhhei! :D

Aga tegelikult on kogu see teekond ühteaegu nii põnev ja äge, kui ka hirmus. See on täiesti midagi uut, midagi millega ma ise pean meeletult tööd tegema ja oma aega sinna alla panustama. Minus peab olema enesekindlus ja võimekus mitte kahelda oma teadmistes ning tõsiselt võetavuses. Aga hetkel ma veel lohutan end, et see ongi alles algus ja eksamid on meil alles novembris. Ehk ma ei peagi teadma kõike või olema ideaalne. Lahe on näha kuidas inimesed juba praegu küsivad mu nõu, seda reaalselt rakendavad ning tulevad tagasi õnnelikult, et näed- ma oskasingi joosta ja sina õpetasid kuidas! Kas ma tahtsin suurest õnnest nutta? Kas ma hakkan igakord klomp kurgus ringi käima kui kellegil nii hästi läheb minu nõuannete peale?! Naljakas on mõelda sellele.

Julgesin täna ka välja öelda Instas selle, et ühel päeval tahan ma hakata juhendama ka poksiga seotud trenne naistele. Ma olen ise ca viis-kuus kuud seda teinud ning ma tõesõna armastan neid trenne! Kuigi ma ise käin hetkel ühes hiit+boxing trennis, siis plaanin ma oma tehnika arendamise nimel minna baaskursusele. Mis on eriti hirmus, sest enamasti nendes käivad ainult mehed ja minus on ikka päris suur ärevus sees uute situatsioonide osas. See ei tähenda, et ma ühel päeval reaalselt naiste treenimiseni ise jõuaks, aga ma annan endast kõik, et ise sel alal paremaks saada. Plaanisime tegelikult minna talvel Taisse tagasi või Balile ja teha täiesti nö treeninglaager iseendale seal, kuid koroona pärast ilmselt see plaan jääb ära. Eks näha ole!

Unistama peab. Ja nii suurelt, et hirmus hakkab.

PS! Et minu igapäevastel tegemistel silma peal hoida, siis jälgi mind ka Instagramis @raquelpeeba

Ma olen blogieetris pikalt vaikust hoidnud, sest elu on veidikene oma pulli teinud ja ma pole julgenud ega osanud neist asjadest kirjutada. Tegelikult on blogi põhifookus Emmede Klubisse uuesti kirjutamisel! Nimelt ma pidasin seal kunagi pikalt rasedus- ja beebiblogi ning otsustasime uuesti alustada, kuid seekord rohkem teekonnast emana läbi elu. Muidugi palju teemasid mis sinna ei sobi, on oma tee bloggeri drafti leidnud, peaks end kokku võtma ja need lõpuni kirjutama.

Foto: Mona Õispuu

Nii nagu mina pulma planeerima hakates, googeldavad ilmselt väga paljud seda, kui palju pulm maksab. Mina tegin omale väga põhjaliku exceli tabeli kuhu panin lahtid "eeldatav" ja "reaalne. Ma pean ütlema, et see vahe oli lõpuks 4000(!!) eurot. Ehk siis ma panin ikka väga hullult puusse. Ma ei arvanud, et catering näiteks on niivõrd kallis. Lisaks ostsin ka kaks kleiti, sest ma olin vahepeal nii palju alla võtnud, et mu tagant korsetiga kleit oli ikka hiigelsuur mulle. Sain esimese müüdud, aga 200€ odavamalt kui ma selle ise ostsin. Seega vast ei tasu kaalulangetuse ajal kohe suure hurraaga kleiti ära osta.
Kuidas me kogusime selle summa?
Kihlumisest pulmapäevani oli veidikene alla 10 kuu ning raha hakkasime koguma koheselt. Suureks abimeheks oli meil ees olev "stardiraha", sest Marek oli äsja oma paadi maha müünud. See polnud sesmõttes väga suur osa, kuid ilma selleta poleks me augustis neid pulmi pidanud. Meie kalkulatsioonide kohaselt pidime me panema iga kuu kõrvale 30% oma sissetulekutest ning viimasel kuul panema kogu palga sisse. Lisaks tegime võimaluse korral suuremaid kandeid hoiusele. Muidugi paberil oli plaan eeskujulik ja tore, kuid elu tegi vahepeal oma plaane. Nimelt jaanuaris läks minu auto katki ja seda sellisel määral, et remontida seda ei olnud enam mõtet. Kuskil kaks nädalat vurasin ringi erinevate rendiautodega ja seejärel sain oma Skodakese kätte. Võtsin küll liisingu, kuid sissemaksu raha tuli pulma eelarvest laenata. Lisaks tekkis meil kevadel väga hea investeerimise võimalus ning ostsime endale korteri, mis oli ka üsna ootamatu, aga võimalusi arvestades vältimatu. Seega pole midagi nii, et sihti on ees ja saad veatult asja tehtud. Tänasel päeval ma ilmselt planeeriksin pulma üle aasta, et raha normaalses tempos koguda. Me olime väga stressis ja 3x palusin Marekil kõigile kirjutada ja pulmad canceldada, sest ma ei pidanud pingele vastu. Tundus palju rahulikum variant teha see ära kahekesi ja soodsamalt. Mul on hea meel, et ta mind ei kuulanud :)


Kui palju me saime soodukat ning kuidas küsida teenusepakkujatelt odavamat hinda?
Näiteks videograafi saime me kampaania korras -50%, sest broneerisime ta detsembris ja tal oli kolmele esimesele hea soodustus. Toitlustuse ja laudade/toolide rendi pealt küsisin kohe -20% mille ma ka sain. Helitehnikaga olid Marekil mingid omad diilid ja kohekindlasti me nö letihinda ei maksnud. Lillede arve oli algselt suurem, kuid kuna florist on Mareki sugulane ja meie pulma külaline, siis oli see osa kingist. Samuti näiteks soeng ja meik olid kingitusena tehtud. Ühesõnaga mina julgustan inimesi, et küsida mingit soodustust! Ei tasu hulluks minna, aga -10% antakse üldiselt üsna kergelt ja 1000€ pealt on see juba väga suur summa.

Kui palju kingitakse pulmas raha? Mida kingitud rahaga ette võtate?
Meie arvutasime kogu saadud kingiraha ja jagasime selle külaliste arvuga, summa tuli peaaegu 50€ per inimene mis on üldiselt ka väga levinud keskmine summa. Algselt oli meil plaanis 100% kogu pulma summa enne pulma kokku saada ning kingituste eest reisile minna, kuid kuna ma panin väga suure summaga ennustuses mööda, siis kingiraha läks pulmade katteks sajaprotsendiliselt. Aga pole hullu! Saame ikka reisile ehk peagi :)

Palju kulus alkoholi?
See oli ka minul üks googeldatuim küsimus ja ma arvan, et seda ei ole väga laialt lahatud. Meil oli tervitusjoogiks prosecco, hiljem valge ja punane vein, viin ning erinevad mahlad, bändi ajal õlu ja Öuna limonaadid. Kokku kulus 135 inimese kohta: 36L viina, 57L valget veini, 6L punast veini, 36 x 0,7L prosecco, 96 x 0,33L Corona, 48 x 0,33L muud õlut, 24 x 0,33L Öun limonaadi. Ja ma pean tõdema, et meil jäi alkoholi meeletult üle. Kui ma ei eksi, siis 34 liitrit viina, mille me maha müüsime ning ca 24 liitrit punast veini ja 15 valget, mida me vaikselt oma sahvrist tühjendame raskematel päevadel.

Ilmselt osadel inimestel käivad silmad kukla taha ära, et miks ma räägin rahaasjadest avalikult. Aga teate kui närvi mind ajas pulmi korraldades see, et keegi mittemingit ümmargust summat isegi välja ei ütle?! Ma ei avalda ühegi teenusepakkuja kohta konkreetset hinda, vaid üleüldiselt erinevad üldised alad. Mul on ausaltöeldes julm seda summat vaadata, sest ma ei suuda uskuda, et me selle päriselt kokku saime ja kusagilt raha ei laenanud. Nüüd tundub igasugune kogumine üsna lihtne selles mõttes, et ma näen meie võimekust raha kõrvale panna. Muidugi ma ei ütle, et see oleks kerge olnud- ma olin korduvalt õnnetu ja vihane, et ma endale sellel perioodil midagi ei saanud lubada. Kui ma septembris omale Kaubamajast 50€ eest vajalikud meigitarbed ostsin, tundsin ma end nagu Siberi rahaboss, kes enda peale hullult laristas.

Mainisin ühes postituses, et olen taas gümnaasiumi tee ette võtnud. Nüüdseks on kooli algusest 2,5 kuud möödas ja mingisugune rütm ja loogika on paika saanud. Mu keemia õpetaja muidugi armastab kontrolltöö avada reedel ja tähtajaks panna esmaspäeva õhtu- 99% ma teen selle kaks tundi enne tähtaega alles ära, sest ma ei tule selle peale ka, et nädalavahetusel oma arvutit avada. See selleks!

Kooli iseenesest registreerimine on lihtne- lähed aga dokumentidega kohale ja kõik. Mul oli eelmises koolis olukord, kus kanti 11ndasse üle ka siis, kui 10.klassis oli tegemata jäänud kogu keemia. Öeldi, et 12 lõpuks peab tehtud olema, vaata ise millal teed. Lebo? Toona oligi. Aga uude kooli minnes sõlmiti minuga üksikaine leping, mis kohustas 18.oktoobriks kõik puudulikud kursused sooritama ning alles siis võeti mind nimekirja vastu. Muidugi osalesin ma tavatundides, et nimekirja sisse saades mitte teistest maha jääda. Lisaks on uues koolis 10.klassis kohustuslik aine "Elukestev õpe" ehk siis midagi psüholoogia sarnast. Kuna ma eneseanalüüsis teoorias kõva käsi, siis sellega läks mul kergelt. Aga no see keemia... Ma ei osanud selle aasta septembrini isegi võrrandite tasakaalustamist, mis justkui peaks olema keemia üks alustalasid. Mis on elektron? Neutron? No idea! Põhikoolis ma ei osanud midagi, aga õpetaja pani mulle kolmed välja, et ta minuga suvetööl olema ei peaks- ma olevat hirmus tüütu inimene :D


Nüüd võtsin vaikselt kõik ette, koostasin hullult konspekte, kordasin kuni asi oli selge ja enne edasi ei liikunud. Seletasin Marekile pikalt ja laialt, et kas mu teadmised tunduvad reaalsed ja loogilised. Olin muidugi endas lõpuks pettunud, et kursused tulid 3 ja 4. Aga arvestades seda, et ma tegin selle praktiliselt kolme nädalaga ära ning omasin null teadmist varasemalt keemiast, on see päris okei saavutus. Nüüd 11.klassi keemia puhul on hinded üsna okeid- kuus viite ja kolm nelja.

Minu energiat võtavadki vast reaalained kõige enam, sest ajaloolised ja keelelised ained suudan ma kuidagi märkamatult ja jooksvalt ära teha. Need on mu jaoks lihtsalt niivõrd lihtsad. Mul sai mitmeid aineid ka üle kantud ehk siis mõningad koolipäevad on väga lühikesed. Mis on muidugi super, sest ma saangi keskenduda ainetele mis mulle veidikene keerulisemad on. Lõppkokkuvõttes on mu peamine eesmärk lõpetada kool nii, et keskmine hinne oleks lõputunnistusel vähemalt neli ning riiklikud eksamid sooritatud üle oma kooli keskmise.

Õppeained iseenesest ei ole rasked kui sul natukene nupp nokib. Küsimus on siin pigem aja leidmises pere, töö, sõprade ja trenni kõrvalt. Tõsi, ma tunnen, et ööpäevas võiks 2x rohkem tunde olla, et kõik asjad tehtud saada. Eks iga klaas ei saagi alati täidetud olla, 100% ühele asjale pühendades tuleb natukene muu arvelt järgi anda. Aga mind on õnnistatud väga mõistliku tööandjaga. Nimelt saan ma kord nädalas "koolikontori" päeva ehk saan osaleda oma koolitundides ning enne kooli, vahetundides ning õhtuti pean oma töö ära tegema. Ma olen ausalt niivõrd tänulik sellise võimaluse eest! Need päevad on vaimselt kõige raskemad, sest ma tunni ajal pidevalt kontrollin oma meile ja olen mures, et ehk on see taak teistele, et ma kohemaid kättesaadav pole kord nädalas. Aga ilmselt ma mõtlen väga üle seda asja! Kuna ma juba töövestlusel selle teemaks tõin, et sügisel ilmselt kord nädalas peaksin koolis viibima, siis on kõik algusest peale sellega arvestanud.

Meil on koolis olemas ka lastetuba ehk sul on võimalus viia laps(ed) kuni kolmeks tunniks tasuta hoidu ja sellel ajal ise kooliga seonduvad asju teha. Ma pole ise kordagi seda teenust vajanud, sest lapsed on päeval lasteaias. Aga nii tore on näha, et täiskasvanud õppijatele on kõik võimalused leitud. Kõiki koolitunde ilmselt selle perioodi sees läbida ei jõua, kuid kiiresti mõned tööd vastata ning konsultatsioonis käia küll. Mina olen näiteks e-õppel ja käin kord nädalas koolis ehk enamus asju on kodus tehtavad, kontakttunnid ongi reaalselt tööde vastamiseks ja konsultatsiooniks.

Mulle on kirjutanud Instagrami vahendusel nii paljud inimesed, et nemad ei taha sellest avalikult rääkida ja et ma olen väga julge, et tunnistan avalikult oma gümnaasiumi õpinguid. Aga mina ei näe seal midagi häbiväärset! Sel ajal, kui ma gümnaasiumi pooleli jätsin, keskendusin ma ellujäämisele kolmel töökohal rügades, seejärel tulid juba lapsed ja oma kodu loomine. Ma ilmselt olin ka piisavalt kärsitu, et uuesti see tee ette võtta. Aga see on ka väga okei, sest vanusega kasvab ka teadlikus ja püsivus. Mu meelest peaksid üha enam täiskasvanud õppijad rääkima oma edulugudest, mõtetest ja ka keerukatest olukordadest. See teema ei tohiks olla häbiasi, vaid julgustuseks kõigile, kes seda teekonda ette tahavad võtta. Kahjuks erinevalt põhikoolist ei ole täiskasvanute gümnaasiumi puhul võimalust kuidagi läbi kulgeda seda kooli, nagu mina Kohilas omal ajal tegin. Siin oled sina 100% enda eest vastutav, keegi ei tuleta sulle meelde kehva kursusehinnet, ei küsi miks sa koolis ei käi.