Tegime täna kiire fotoshoodi nendega, poiss ei soovinud üldse koostööd teha ja koos neid oli võõõõimatu pildile saada! Ainult üks tere me siin uduselt tudumas pilt :D

Tänaseks oleme olnud lapsevanemad kolm nädalat. Raseduse ajal venisid nädalad nii pikaks, lastega koos pilgutad korra silmi ja juba on nädal möödas. Naljakas on vaadata neid ja mõelda, et need kaks pisikest junsut mahtusid mu kõhtu. Mulle ei jõua kohale, et kuidas see füüsiliselt võimalik oli. 

Keisrist taastumine on olnud konarlik. Alguses andis haav natuke tunda ja jalutamas käisin ainult kahe kuni kolme kilomeetri kaupa. Suureks probleemiks on siiani selja sirgena hoidmine. Ise vankrit lükates on alati meeles, et selga sirgena hoides ei hakka see õhtul valutama, aga kui Marek lükkaja rollis on, siis käin nagu väike Quasimodo. Lõpuks tekkisid mul õhtuti palavikuga koos värinad ja lõpetasin tänu nendele haiglas, kus kokku pikutasin nädala. Oi, see oli üks raskemaid nädalaid viimastel aastatel! 

Lapsed on meil imearmsad ja täpselt sellised, nagu nad olid kõhus. Tüdruk on vaiksem ja rahulik, poiss on täielik rahmeldis ja väga lühikese süütenööriga... Kohe kui midagi ei sobi, laseb häälepaelad valla. Tüdruk jälgib vaikselt ja vaatab kulm kortsus venda, et mida sa hull röögid koguaeg.

Marten

Magavad nad meil samal ajal, söövad enamvähem samal ajal. Algusest peale on nad maganud umbes kolme tunni kaupa. Mõnel ööl on vedanud ja on isegi viis tundi järjest maganud, oh kuidas ma neid kordi armastan! Alguses oli neil öö ja päev sassis, saime selle paika nii, et peale õhtust pesu võimlesime ja väsitasime neid. Hommikul lasime esimese une ja söömise ainult mähkme väel teha, hoidsime neid natuke külmaga üleval. Saime paari päevaga asja korda õnneks! 

Rosanna

Alguses magasid nad meil koos ühes voodis, seda soovitas ka lastearst, et see tekitab turvatunnet neile. Otsustasime nende turvatunde lõhkuda peale teist ööd, sest nad konkreetselt peksid üksteist läbi une. Üldiselt on mõlemad omas voodis, vahest öösel kui üks neist jaurab ja ma väga väsinud olen, siis võtan enda kaissu. Üritame muidugi mitte harjutada neid meie voodisse, aga nendega on nii tore kudrutada ja kaisus magada!

Kaksikutega hakkama saamine ei ole sugugi nii õudne, kui alguses meile räägiti. Ei käi ma ringi üleni oksesena või ei maga püsti. Võib-olla alguses rõõmud ja läheb hullemaks alles? Üritame ise rahulikud olla, nautida vabasid hetkesid, rääkida läbi probleemid ja rahu säilitada oma paarisuhtes. Ma ei kujutaks täna enam ettegi, et saaksime ükshaaval lapsi. Nad on kahekesi nii vahva ja ideaalne kombo!

Okei, keegi kraaksub teises toas. Järgmise korrani!

Saage tuttavaks- Marten ja Rosanna.
Tänaseks oleme nädalakese harjunud neljakesi oma uue elu ja uue koduga. Pikemalt kirjutan siis, kui ükskord meile koju internet sisse tuuakse:)

Ohsajutt, ma pole kolm nädalat siia jõudnud! Oleme võtnud aja maha ja keskendunud viimastele asjadele, mida enne laste sündi teha soovime. Korteris remont käib täistuuridel ja kõik asjad saavad valmis korraga. Vannituba on tegelikult valmis, riiulid veel seina ja nipet-näpet asjad, aga elutoa seinad ootavad veel hetkel omale katet, köök ootab põrandat ja mööblit, sama lugu magamistoaga. Ma üritan nüüd ühel päeval veel ise ka sinna jõuda ja oma toolid ning kapi lõpuni värvida, millega ma alustasin kaks kuud tagasi.
 Esialgne plaan kolida augusti lõpus ei õnnestunud. Saime aru, et oleme hinnanud enda kiirust üle ja ei jõua ka 24 tundi ööpäevas tööd tehes asju valmis. Kuna lapsed sel kuul ilmavalgust näevad, siis võtsime ühe kuu vanas kodus pikendust, see annab meile võimaluse kõik asjad lõpuni teha uues kodus, vaikselt asju pakkida ja kolida nii, et me ei ela ühel hetkel hunniku kastide otsas.


Sõbrakesed kõhus tunnevad end hästi ega ole seda nägu, et nemad sealt vabatahtlikult välja hakkaksid pugema. Täna jookseb juba 38.nädal ning ühtlasi ka viimane. Käisime nädalavahetusel Viimsi Spas ja H2O veekeskuses, söömas, tundsime end vabalt ja lebotasime. Rääkisime ees seisvast elumuutusest, kuidas me ei tohi muutuda üksteise suhtes närviliseks väsimuse tõttu. Imelik on mõelda, et see etapp saabki nüüd läbi. Kuidas need üheksa kuud nii kiiresti meist mööda vuhisesid?  Ma alles hakkasin sellega harjuma, et ma üldse rase olen!

Ma tunnen end rahuliku, rõõmsa ja stressivabana. Ma tunnen, et ma olen valmis selleks, mis meid ees ootab. Mind ei valda paaniline hirm selle ees, kas ma saan hakkama üksi olles, kas meie, paarina, sellega hakkama saame. Kõik on ju siiani saanud, miks meie ei peaks saama? See, et neid kaks on, paneb proovile meie tiimitöö oskused ja kannatuse. Ehk ongi viimane aeg seda õppida elult. Ma olen igatahes super super elevil.

Ja eks näha ole kuidas selle blogimisega on, kui palju reaalsuses selleks aega ja energiat on. Tõenäoliselt saab infot kõige kiiremini mu Instagrami kontolt ja Emmede Klubi lehelt.

 Jookseb juba 34 nädal ja hirmus on mõelda, et kohe kohe ma saan öelda, et kahe nädala pärast on meie lapsed õigeaegsed. Appi, kuhu see aeg kadunud on?! Naudin neid viimaseid nädalaid ning võtan rahulikult ja keskendun iseendale. Käisin juuksuris, teen kodus häid toite ja vahest nutan heldimusest, sest mul on nii imearmas mees kõrval. Eile korteris remonti tehes avastasin, et meil on jäänud kõigest 21 päeva kolimiseks!

Käisin tänu arstide paanikale GTTd tegemas. Pikalt kaalusin loobuda, lõpuks võtsin kokku end. Kirjutan varsti Emmede Klubis lähemalt kuidas läks ja mismoodi mind mööda haiglat ringi jooksutati pool suhkrukoomas olles.
Eelmine nädal käisime vererõhu tõttu öösel erakorralises taaskord, järsku tõsusis see minu aparaadi andmetel 145/100 peale ja mul olid kohutavad peavalud. Haiglasse jõudes pakuti mulle nuuskpiiritust, sest mu vererõhk oli 80/45 hoopis. Arst arvas, et see võibki mul nii järsult muutuda. Peale seda ongi vererõhk pigem madalaks jäänud, pea käib pidevalt ringi.


Muidu tunnen end nagu miljon doltsi endiselt, vahest vaatan peeglisse ja imestan, et no kui ilus võib üks inimene olla! Kui on halvemaid päevi, loen enda motivatsiooni postitust ja üritan olla positiivsem. Olen võtnud enamus päevi täiesti süümepiinadeta kohustuste vabaks ja lihtsalt puhkan, sest see ongi minu viimane aeg olla vaikselt üksi. Homsest küll plaanin asju vaikselt pakkima hakata, et augusti lõpus kolimisega kiiremini läheks. Kui veel kuu tagasi mõtlesin, et üle augusti alguse ma küll ei jaksa rase olla, siis nüüd mõtlen, et las ikka kosuvad esimese septembrini. Saame rahulikult ühes tükis oma kolimise tehtud, asjad korda ja isa enne 40ndat sünnipäeva vanaisaks tehtud :D

Kuna mul tuleb kuu aja jooksul siiski ära käia ühel salenemiskuuril, siis oleks vist aeg oma haiglakott lõpuni kokku pakkida. Mida võtta, mida jätta?

Käisime laupäeval meie armsate sõprade pulmas! Hommik algas kiire juuksuris käiguga, peale mida ma avastasin wcs, et paber on punane. Ja kohe täiesti punane! Kirjutasin kiiresti pruudi õele, et me ei jõua tseremooniale ning anname endast kõik, et peole siiski kohale jõuda. Pelgulinnas pandi meid kohe KTG alla ning ämmaemand võttis meid juba vastu nagu vanu sõpru- neljas kord sel nädalal. Kõik oli õnneks korras ning seda ehmatust põhjustas hoopis väike haav. Ehmatus oli suur, mõtlesin terve aja, et appi, kuidas ma lähen sellise meigi ja soenguga nüüd siis sünnitama :D

Pulmad olid nii toredad ja mul oli hea meel, et me sellest osa saime. Minul muidugi kiskus IGA asi pisarad välja- avavalss, peigmehe kõne, see, kui armsalt inimesed meiega rääkima tulid ja õnne soovisid pisikeste puhul. Korraldasime pruudiröövi, mille ajal me lõpuks ise saalis istusime ja kogu nalja pealt jälgisime. Peigmees pidi basseinist ära tooma oma naise kõrvarõngad, kuulduste järgi oli ta sinna kohe ülikonnas lausa sisse hüpanud! :D Lahkusime südaöö paiku, sest isegi Marek oli lõpuks väsinud sellest päevast. Nüüd võiks keegi veel kähku paar pulma teha- nii tore oli!

No mul ikka vedas- pulma ilusaim mees!

Pruudikimbu viskamise tagajärg

 Kaalutõus: 6,7kg

Käisime reedel täitsa spontaansel kohtingul Rucolas ja pildistamas kahekesi. Tellisin endale ühe imehea kanapasta, hiljem Mareki pitsat proovides natuke kahetsesin, sest see tuletas meelde seda ehtsat Itaalia pitsat, mida ma Borettos sain! Itaalias oli põhiline muidugi see, et pitsaga tuli alati suur kausitäis silo, mida endale peale kühveldada. Oiiii kuidas mina endale seda ruccolat võiks pitsale peale panna!!
Unistasime Itaaliast, rääkisime erinevate riikide teeninduskultuuridest ja lihtsalt nautisime õhtut. Pean tegema suure virtuaalse pai Rucola teenindajatele! Oleks vist veider olnud päriselt neid paitada? No üle mõistuse armsad inimesed. Selline peaks olema igalpool teenindus. Toit jõudis ka inimeste rohkust arvestades väga kiiresti lauda.

Pildistama minnes suutsin ma muidugi kivi peal libiseda ja endale põlve kõhtu kukkuda. Mina ausalt ei tea kuidas mul  a l a t i  selliseid asju juhtub! Kui midagi ei juhtu, siis on imelik. Aga pildistamine natuke ikka ebaõnnestus, sest olime teinud valearvestuse ja sinna randa enam päike ei paistnud. Kuna Marek oli hommikul kella viiest Haapsalus tööl olnud, siis ei olnud meil ka energiat rohkem teise randa minna.

Oma uuest rasedusnädalat ei oska ma miskit pajatada. Kulgen vaikselt ja veeren mööda tänavaid. Lapsed keeravad ennast kuidagi väga naljakalt ja tüdruk on end peaga niimoodi parkinud, et saame talle pai teha. Poiss lööb niisama jalgu läbi kõhu, haara või kinni sellest. Vaesekesed luksuvad ainult kordamööda koguaeg. Natuke ei suuda enam ära oodata sünnitust, errrriti, kui kaks sõbrannat nädalase vahega on sünnitanud ja need lapsed ülemõistuse ilusad ja armsad on!

Varsti ilmub meie remondipostitus ka! Me lähme nüüd merele, loodan teile toredaid pilte sealt tuua.

Käisin endale sõbranna pulmadeks kingi otsimas ja täiesti võimatu on leida midagi. Kolm tundi Ülemiste keskuses ja ainuke saak oli üks jäätis. Grade finalena läks mu käekoti sang ka veel katki. Seega kui keegi näeb kuskil poes ilusaid valgeid platvorm kingi, andke mulle ka teada! Ma enam ei kavatse vist ühtegi poodi enam niipea minna.

Oli üks tavaline pühapäeva õhtu ja otsustasin minna poodi, et natuke end liigutada ja kodus käis ringi kortsus kulmuga mees, kellel oli ootamatult soolapähklite isu tulnud. Khkm, meeski ehk rase? Otsustasin oma emale helistada ja temaga natuke rääkida, sest olime eelnevalt väikese arusaamatuse tõttu üksteise peale pahased. Ei jõudnudki kõrvaltänavast kaugemale, sest sealsel ülekäigurajal tagurdas mulle otsa auto. Ma ju vaatasin, et autosid ei tule. Ma vaatan alati! Ma olin juba peaaegu üle tee jõudnud kui järsku tundsin valu ja maapind kadus mu alt. Peale paari meetrit maandusin, suutsin veel oma emale öelda: "emme, ma jäin auto alla!" ja lugesin autojuhile ette kogu info enda ja oma raseduse kohta. Ja siis ma murdusin - nutsin üle kodukandi nõnda, et kõik inimesed tulid akendele.  Ma pole iial tundnud nii suurt hirmu ja sel hetkel ma sain aru, et need väikesed elud mu sees on minu jaoks suurema tähendusega kui mulle esialgu tundunud oli.

Foto: Evelin Virnas

Olen ammu mõelnud sel teemal natuke sõna võtta ja praeguse blogijate vahelise nokkimise puhul tundus see teemakohane. Mulle tundub, et blogijad on jagunenud kahte leeri- ühed, kes kajastavad blogis positiivseimaid külgi end elust ja teised, kelle jaoks igasuguse perekonnadraama ja kõhulahtisuse arutamine on täiesti ok ehk siis ilma filtrita blogimine. Ma ei ütle, et üks või teine oleks paha, aga miks tehakse nõnda suurt probleemi selle üle, kui inimesed ei avalda oma elu pahupoolt?

Internetis oleme me kõik kergelt leitavad ja info ei kustu kergelt. Aasta tagasi end googeldades avastasin asju, mis ei mõju just hästi minu suhetele tulevaste tööandjatega või võivad jätta täiesti vale mulje inimestele sellest, kes ma olen. Näiteks paar aastat tagasi "omg ma nii purjus" Facebooki staatused- no ei ole ju asi mida terve maailmaga kuskil jagada? Selliste asjade pärast kustutasin ära ma oma Twitteri konto, sulgesin vana Facebooki konto ning tegin uue, kuhu ei lisa kergekäeliselt uusi sõpru ega kirjuta kõike oma seinal, tegin Instagrami privaatseks ning kustutasin palju vanu blogipostitusi. Jah, võib-olla ma varjangi oma elust palju asju ja räägin ainult ilusast, aga püha susssver- miks me peame siia niigi negatiivsesse maailma seda aina juurde tekitama?

Mina ei saa aru miks peaks olema mõni blogija võlts seetõttu, et ta ei räägi sellest, kuidas lapsed öösel trianglit teevad, lapsega pahandavad või see piltidel ideaalne suur tuba tegelikult 70% ajast on nagu segasummasuvila? Kõigil meist esineb elus probleeme, aga nende avalikkuse ette laotamine ei ole sünnis teise osapoole suhtes.
Samuti kõiksugused lastega seotud probleemid ja äpardused. Minul oleks väga piinlik, kui mu ema oleks interneti rääkinud minu kõhulahtisusest pikalt ja laialt või jaganud pilte, mis võiksid olla ainult peikadele minu häbistamiseks. Noh, näiteks pilt kus ma neljaselt seisan keset teed, jalad ristis, sest nii nii kange pissihäda on! Ärge hakake rääkima nüüd sellest, kuidas siis polnud asjad nii arenenud ja praegu täiesti okei lahata neid asju netis, sest meie kõigi lastest on ju jälg netis maas paarikümne aasta pärast. See väike inimene ei ole andnud oma luba selliste asja avaldamiseks, seega palun, ära tee seda. See, et mingi osa inimestest ja blogijatest on võtnud otsuse arvestada oma lastega, ei tee neist võltse inimesi.

Kui ma loen kellegi blogi ja see kiirgab ainult positiivsust, siis minule annab see pigem jalaga tagumiku ja paneb mind rohkem tegutsema. Nähes Miiu või Briti vloge, tekitab see alati minus tunde, et ma peaks selle rumala telefoni käest panema, käed ümber oma armsama põimima ja rääkima kui armas ta mulle on! Ja nautima hetki, naerma, olema tänulik iga asja ja võimaluse eest. Nende positiivsus annab mulle endale juurde indu olema parem naine, elukaaslane, tütar, sõbranna.

Ma olen praktiliselt loobunud igasuguste teravate väljaütlemistega inimeste blogide lugemise, mu ellu lihtsalt ei mahu see negatiivsus ära. Teiste arvamus ja seisukohad on väga huvitavad ja silmaringi avardavad, aga kui see lõpuks paneb ennast asjadesse ja eriti teistesse kõrval seisvatesse inimestesse negatiivselt suhtuma, saan ma aru, et aitab. Samuti kui mõni blogi koosnebki konstantsest vingumisest ja sellest kui halb elu ja inimesed on, siis minu poolt jääb see leht edaspidi avamata. Ma ei hakka siinkohal näiteid tooma. Usun, et paljud meist teavad selliseid blogijaid ja loodan, et nad päriselus on grammike rõõmsamad ja ei näe elu ainult nii tumedates toonides. Me oleme kõik erinevad, aga miks, kallid naised, nii õelad peab olema?!

Rakell? Rakvel? Rahel? Raguel? Lugesid mitu korda mu nime ning ikka ei ole päris kindel kas seda õigesti hääldasid? Just sellise vahva ja omapärase nime olen mina oma armsatelt vanematelt saanud. Kirjapildis Raquel, häälduselt Raaaguel. Üks kõige tihedamaid küsimusi, mida kellegiga tutvudes ma kuulen, on "Oi, mis nimi! Sa vist pole täitsa eestlane?" Jah, tõsi ta on. Puhtavereline Maarjamaa neidis ma tõesti ei ole. Minu üks vanaisa on pärit Aserbaidžaanist, aga mu nimi pole sugugi seotud selle päritoluga.

Foto: Evelin Virnas

Istusin eile pikalt omaette ja mõtlesin sellest, et kui palju meie elu muutub paari kuuga. Või aastaga. Näiteks oleks keegi rääkinud mulle aasta tagasi sellest, milline mu elu hetkel on, oleksin ma ta käekõrval Paldiski maanteele rohelise aia taha kontrolli viinud.

Nimelt mõniaeg tagasi nägin ma ühe pulgakese peal kahte roosat triipu. Peale pikkasid kallistamisi ja musitamisi ja kauaoodatud kontrolli tekkis soov selle arstiga samuti sinna Paldiski maantee plangu taha suunduda... Neid on kaks!

Praktiliselt kuus kuud blogimisest eemal olemist pani mind seda taas igatsema. Olen vaikselt niiöelda sahtlisse kirjutanud, aga mis ma enam omaette pläran- hullu tunne tekib ju nõnda!

Nüüd hakkab siin ilmuma üks eeeeriti huvitav postituste sari- remont! Nimelt otsustasin pidada virtuaalset päevikut piltide ja kulutuste näol. Mina näiteks enne ei osanud endale ette kujutada kui suur töö on tapeedi kraapimine seinast või palju maksab ühe toa seinte värvimine. Nüüd loodetavasti suudan ülevaate luua neile, kellel see veel ees. Remondiks endale töömehi ei palka, sest ümber on palju asjalike ja armsaid lähedasi, kes meid rõõmuga suunavad. Täna sai stardipauk antud ja lõpetama peame hiljemalt augusti lõpus.

Ma olen niiii elevil!!! Kas pole mitte iga naise unistus oma käe järgi kodu sisustada ja mängida värvikaartide ning põnevate kujundusprogrammidega?!