Kaalutõus: 6,7kg

Käisime reedel täitsa spontaansel kohtingul Rucolas ja pildistamas kahekesi. Tellisin endale ühe imehea kanapasta, hiljem Mareki pitsat proovides natuke kahetsesin, sest see tuletas meelde seda ehtsat Itaalia pitsat, mida ma Borettos sain! Itaalias oli põhiline muidugi see, et pitsaga tuli alati suur kausitäis silo, mida endale peale kühveldada. Oiiii kuidas mina endale seda ruccolat võiks pitsale peale panna!!
Unistasime Itaaliast, rääkisime erinevate riikide teeninduskultuuridest ja lihtsalt nautisime õhtut. Pean tegema suure virtuaalse pai Rucola teenindajatele! Oleks vist veider olnud päriselt neid paitada? No üle mõistuse armsad inimesed. Selline peaks olema igalpool teenindus. Toit jõudis ka inimeste rohkust arvestades väga kiiresti lauda.

Pildistama minnes suutsin ma muidugi kivi peal libiseda ja endale põlve kõhtu kukkuda. Mina ausalt ei tea kuidas mul  a l a t i  selliseid asju juhtub! Kui midagi ei juhtu, siis on imelik. Aga pildistamine natuke ikka ebaõnnestus, sest olime teinud valearvestuse ja sinna randa enam päike ei paistnud. Kuna Marek oli hommikul kella viiest Haapsalus tööl olnud, siis ei olnud meil ka energiat rohkem teise randa minna.

Oma uuest rasedusnädalat ei oska ma miskit pajatada. Kulgen vaikselt ja veeren mööda tänavaid. Lapsed keeravad ennast kuidagi väga naljakalt ja tüdruk on end peaga niimoodi parkinud, et saame talle pai teha. Poiss lööb niisama jalgu läbi kõhu, haara või kinni sellest. Vaesekesed luksuvad ainult kordamööda koguaeg. Natuke ei suuda enam ära oodata sünnitust, errrriti, kui kaks sõbrannat nädalase vahega on sünnitanud ja need lapsed ülemõistuse ilusad ja armsad on!

Varsti ilmub meie remondipostitus ka! Me lähme nüüd merele, loodan teile toredaid pilte sealt tuua.

Käisin endale sõbranna pulmadeks kingi otsimas ja täiesti võimatu on leida midagi. Kolm tundi Ülemiste keskuses ja ainuke saak oli üks jäätis. Grade finalena läks mu käekoti sang ka veel katki. Seega kui keegi näeb kuskil poes ilusaid valgeid platvorm kingi, andke mulle ka teada! Ma enam ei kavatse vist ühtegi poodi enam niipea minna.

Oli üks tavaline pühapäeva õhtu ja otsustasin minna poodi, et natuke end liigutada ja kodus käis ringi kortsus kulmuga mees, kellel oli ootamatult soolapähklite isu tulnud. Khkm, meeski ehk rase? Otsustasin oma emale helistada ja temaga natuke rääkida, sest olime eelnevalt väikese arusaamatuse tõttu üksteise peale pahased. Ei jõudnudki kõrvaltänavast kaugemale, sest sealsel ülekäigurajal tagurdas mulle otsa auto. Ma ju vaatasin, et autosid ei tule. Ma vaatan alati! Ma olin juba peaaegu üle tee jõudnud kui järsku tundsin valu ja maapind kadus mu alt. Peale paari meetrit maandusin, suutsin veel oma emale öelda: "emme, ma jäin auto alla!" ja lugesin autojuhile ette kogu info enda ja oma raseduse kohta. Ja siis ma murdusin - nutsin üle kodukandi nõnda, et kõik inimesed tulid akendele.  Ma pole iial tundnud nii suurt hirmu ja sel hetkel ma sain aru, et need väikesed elud mu sees on minu jaoks suurema tähendusega kui mulle esialgu tundunud oli.

Foto: Evelin Virnas

Olen ammu mõelnud sel teemal natuke sõna võtta ja praeguse blogijate vahelise nokkimise puhul tundus see teemakohane. Mulle tundub, et blogijad on jagunenud kahte leeri- ühed, kes kajastavad blogis positiivseimaid külgi end elust ja teised, kelle jaoks igasuguse perekonnadraama ja kõhulahtisuse arutamine on täiesti ok ehk siis ilma filtrita blogimine. Ma ei ütle, et üks või teine oleks paha, aga miks tehakse nõnda suurt probleemi selle üle, kui inimesed ei avalda oma elu pahupoolt?

Internetis oleme me kõik kergelt leitavad ja info ei kustu kergelt. Aasta tagasi end googeldades avastasin asju, mis ei mõju just hästi minu suhetele tulevaste tööandjatega või võivad jätta täiesti vale mulje inimestele sellest, kes ma olen. Näiteks paar aastat tagasi "omg ma nii purjus" Facebooki staatused- no ei ole ju asi mida terve maailmaga kuskil jagada? Selliste asjade pärast kustutasin ära ma oma Twitteri konto, sulgesin vana Facebooki konto ning tegin uue, kuhu ei lisa kergekäeliselt uusi sõpru ega kirjuta kõike oma seinal, tegin Instagrami privaatseks ning kustutasin palju vanu blogipostitusi. Jah, võib-olla ma varjangi oma elust palju asju ja räägin ainult ilusast, aga püha susssver- miks me peame siia niigi negatiivsesse maailma seda aina juurde tekitama?

Mina ei saa aru miks peaks olema mõni blogija võlts seetõttu, et ta ei räägi sellest, kuidas lapsed öösel trianglit teevad, lapsega pahandavad või see piltidel ideaalne suur tuba tegelikult 70% ajast on nagu segasummasuvila? Kõigil meist esineb elus probleeme, aga nende avalikkuse ette laotamine ei ole sünnis teise osapoole suhtes.
Samuti kõiksugused lastega seotud probleemid ja äpardused. Minul oleks väga piinlik, kui mu ema oleks interneti rääkinud minu kõhulahtisusest pikalt ja laialt või jaganud pilte, mis võiksid olla ainult peikadele minu häbistamiseks. Noh, näiteks pilt kus ma neljaselt seisan keset teed, jalad ristis, sest nii nii kange pissihäda on! Ärge hakake rääkima nüüd sellest, kuidas siis polnud asjad nii arenenud ja praegu täiesti okei lahata neid asju netis, sest meie kõigi lastest on ju jälg netis maas paarikümne aasta pärast. See väike inimene ei ole andnud oma luba selliste asja avaldamiseks, seega palun, ära tee seda. See, et mingi osa inimestest ja blogijatest on võtnud otsuse arvestada oma lastega, ei tee neist võltse inimesi.

Kui ma loen kellegi blogi ja see kiirgab ainult positiivsust, siis minule annab see pigem jalaga tagumiku ja paneb mind rohkem tegutsema. Nähes Miiu või Briti vloge, tekitab see alati minus tunde, et ma peaks selle rumala telefoni käest panema, käed ümber oma armsama põimima ja rääkima kui armas ta mulle on! Ja nautima hetki, naerma, olema tänulik iga asja ja võimaluse eest. Nende positiivsus annab mulle endale juurde indu olema parem naine, elukaaslane, tütar, sõbranna.

Ma olen praktiliselt loobunud igasuguste teravate väljaütlemistega inimeste blogide lugemise, mu ellu lihtsalt ei mahu see negatiivsus ära. Teiste arvamus ja seisukohad on väga huvitavad ja silmaringi avardavad, aga kui see lõpuks paneb ennast asjadesse ja eriti teistesse kõrval seisvatesse inimestesse negatiivselt suhtuma, saan ma aru, et aitab. Samuti kui mõni blogi koosnebki konstantsest vingumisest ja sellest kui halb elu ja inimesed on, siis minu poolt jääb see leht edaspidi avamata. Ma ei hakka siinkohal näiteid tooma. Usun, et paljud meist teavad selliseid blogijaid ja loodan, et nad päriselus on grammike rõõmsamad ja ei näe elu ainult nii tumedates toonides. Me oleme kõik erinevad, aga miks, kallid naised, nii õelad peab olema?!

Rakell? Rakvel? Rahel? Raguel? Lugesid mitu korda mu nime ning ikka ei ole päris kindel kas seda õigesti hääldasid? Just sellise vahva ja omapärase nime olen mina oma armsatelt vanematelt saanud. Kirjapildis Raquel, häälduselt Raaaguel. Üks kõige tihedamaid küsimusi, mida kellegiga tutvudes ma kuulen, on "Oi, mis nimi! Sa vist pole täitsa eestlane?" Jah, tõsi ta on. Puhtavereline Maarjamaa neidis ma tõesti ei ole. Minu üks vanaisa on pärit Aserbaidžaanist, aga mu nimi pole sugugi seotud selle päritoluga.

Foto: Evelin Virnas