Kaalutõus:+7kg
Sümptomid: seljavalud
Tunnen end: imeilusana!
Jookseb juba 34 nädal ja hirmus on mõelda, et kohe kohe ma saan öelda, et kahe nädala pärast on meie lapsed õigeaegsed. Appi, kuhu see aeg kadunud on?! Naudin neid viimaseid nädalaid ning võtan rahulikult ja keskendun iseendale. Käisin juuksuris, teen kodus häid toite ja vahest nutan heldimusest, sest mul on nii imearmas mees kõrval. Eile korteris remonti tehes avastasin, et meil on jäänud kõigest 21 päeva kolimiseks!
Käisin tänu arstide paanikale GTTd tegemas. Pikalt kaalusin loobuda, lõpuks võtsin kokku end. Kirjutan varsti Emmede Klubis lähemalt kuidas läks ja mismoodi mind mööda haiglat ringi jooksutati pool suhkrukoomas olles.
Eelmine nädal käisime vererõhu tõttu öösel erakorralises taaskord, järsku tõsusis see minu aparaadi andmetel 145/100 peale ja mul olid kohutavad peavalud. Haiglasse jõudes pakuti mulle nuuskpiiritust, sest mu vererõhk oli 80/45 hoopis. Arst arvas, et see võibki mul nii järsult muutuda. Peale seda ongi vererõhk pigem madalaks jäänud, pea käib pidevalt ringi.
Muidu tunnen end nagu miljon doltsi endiselt, vahest vaatan peeglisse ja imestan, et no kui ilus võib üks inimene olla! Kui on halvemaid päevi, loen enda motivatsiooni postitust ja üritan olla positiivsem. Olen võtnud enamus päevi täiesti süümepiinadeta kohustuste vabaks ja lihtsalt puhkan, sest see ongi minu viimane aeg olla vaikselt üksi. Homsest küll plaanin asju vaikselt pakkima hakata, et augusti lõpus kolimisega kiiremini läheks. Kui veel kuu tagasi mõtlesin, et üle augusti alguse ma küll ei jaksa rase olla, siis nüüd mõtlen, et las ikka kosuvad esimese septembrini. Saame rahulikult ühes tükis oma kolimise tehtud, asjad korda ja isa enne 40ndat sünnipäeva vanaisaks tehtud :D
Kuna mul tuleb kuu aja jooksul siiski ära käia ühel salenemiskuuril, siis oleks vist aeg oma haiglakott lõpuni kokku pakkida. Mida võtta, mida jätta?