Jookseb juba 34 nädal ja hirmus on mõelda, et kohe kohe ma saan öelda, et kahe nädala pärast on meie lapsed õigeaegsed. Appi, kuhu see aeg kadunud on?! Naudin neid viimaseid nädalaid ning võtan rahulikult ja keskendun iseendale. Käisin juuksuris, teen kodus häid toite ja vahest nutan heldimusest, sest mul on nii imearmas mees kõrval. Eile korteris remonti tehes avastasin, et meil on jäänud kõigest 21 päeva kolimiseks!

Käisin tänu arstide paanikale GTTd tegemas. Pikalt kaalusin loobuda, lõpuks võtsin kokku end. Kirjutan varsti Emmede Klubis lähemalt kuidas läks ja mismoodi mind mööda haiglat ringi jooksutati pool suhkrukoomas olles.
Eelmine nädal käisime vererõhu tõttu öösel erakorralises taaskord, järsku tõsusis see minu aparaadi andmetel 145/100 peale ja mul olid kohutavad peavalud. Haiglasse jõudes pakuti mulle nuuskpiiritust, sest mu vererõhk oli 80/45 hoopis. Arst arvas, et see võibki mul nii järsult muutuda. Peale seda ongi vererõhk pigem madalaks jäänud, pea käib pidevalt ringi.


Muidu tunnen end nagu miljon doltsi endiselt, vahest vaatan peeglisse ja imestan, et no kui ilus võib üks inimene olla! Kui on halvemaid päevi, loen enda motivatsiooni postitust ja üritan olla positiivsem. Olen võtnud enamus päevi täiesti süümepiinadeta kohustuste vabaks ja lihtsalt puhkan, sest see ongi minu viimane aeg olla vaikselt üksi. Homsest küll plaanin asju vaikselt pakkima hakata, et augusti lõpus kolimisega kiiremini läheks. Kui veel kuu tagasi mõtlesin, et üle augusti alguse ma küll ei jaksa rase olla, siis nüüd mõtlen, et las ikka kosuvad esimese septembrini. Saame rahulikult ühes tükis oma kolimise tehtud, asjad korda ja isa enne 40ndat sünnipäeva vanaisaks tehtud :D

Kuna mul tuleb kuu aja jooksul siiski ära käia ühel salenemiskuuril, siis oleks vist aeg oma haiglakott lõpuni kokku pakkida. Mida võtta, mida jätta?

Käisime laupäeval meie armsate sõprade pulmas! Hommik algas kiire juuksuris käiguga, peale mida ma avastasin wcs, et paber on punane. Ja kohe täiesti punane! Kirjutasin kiiresti pruudi õele, et me ei jõua tseremooniale ning anname endast kõik, et peole siiski kohale jõuda. Pelgulinnas pandi meid kohe KTG alla ning ämmaemand võttis meid juba vastu nagu vanu sõpru- neljas kord sel nädalal. Kõik oli õnneks korras ning seda ehmatust põhjustas hoopis väike haav. Ehmatus oli suur, mõtlesin terve aja, et appi, kuidas ma lähen sellise meigi ja soenguga nüüd siis sünnitama :D

Pulmad olid nii toredad ja mul oli hea meel, et me sellest osa saime. Minul muidugi kiskus IGA asi pisarad välja- avavalss, peigmehe kõne, see, kui armsalt inimesed meiega rääkima tulid ja õnne soovisid pisikeste puhul. Korraldasime pruudiröövi, mille ajal me lõpuks ise saalis istusime ja kogu nalja pealt jälgisime. Peigmees pidi basseinist ära tooma oma naise kõrvarõngad, kuulduste järgi oli ta sinna kohe ülikonnas lausa sisse hüpanud! :D Lahkusime südaöö paiku, sest isegi Marek oli lõpuks väsinud sellest päevast. Nüüd võiks keegi veel kähku paar pulma teha- nii tore oli!

No mul ikka vedas- pulma ilusaim mees!

Pruudikimbu viskamise tagajärg