Kuna Mareki sport viib teda kõikjale üle Euroopa, siis oleme otsustanud lastega kaasas käia. Mina olen niikuinii kodune, lastele meeldib autoga sõita ja nii on mul endal ka kordades kergem. Ma ei taha iial meenutada seda nädalat üksi, kui ta Itaalias oli... Aga nüüd jäeti Ungari võistlus ära ning selle asemel toimub see Inglismaal. Pidasime nõu omavahel ja vanematega ning otsustasime, et viibime kolm ööd lastest eemal ja läheme kahekesi sinna. Oleme jätnud enne lapsi vanematele, et ise SPAs ja ühel veemoto üritusel käia. Ei tundu eriti mugav nendega võtta ette autosõitu Riiga, et sealt veel edasi Londonisse lennata. Ja ütleme ausalt, et ma kardan ka terrorit kohutavalt. Jaa jaa, seda nad ju tahavadki, et me kardaks... aga ma pigem ei veaks lapsi nii suure terroriohuga paika. Ise ma võin põgeneda, aga katsu sa vankriga põgeneda. Küllap siiski midagi ei juhtu, aga viimaste kuude valguses on natukene hirm siiski sees ja saatkonna number salvestatud telefoni.

Suurimad fännid!

Nüüd olen hakanud kahtlema, et kas ma ikka peaks minema. Minna 200km kaugusele või kõrval linnas asuvasse hotelli on üks asi, aga täiesti teise riiki, kus sõltun lennuliiklusest...Ma ei tea enam! Meil on piletid ostetud ja hotellid broneeritud juba eelmisel nädalal, aga ma juba tegin suure draama, et mina ei tule, suva need piletid ja broneeringud. Samas teine osa minust saab aru, et see on väga suur raha mis raisku läheks ja lapsed on ju heades kätes- nad armastavad oma vanavanematega aega veeta. Nüüd magavad korralikult öösel ka ehk on vanematel kergem. Meie seisukohtalt oleks ka see hea, sest pole väga kaua saanud aega veeta nagu paar. Ikka ainult vanemad, kellel koguaeg käed tööd täis, üksteisele tähelepanu ei jõua pöörata, koos kaisus magamisest võib und näha.

Olgugi, et see on instensiivne nädalavahetus võistluse tõttu, on see minu jaoks täielik puhkus. Teine keskkond, vastutan sel hetkel ainult iseenda eest, keegi ei tao mulle öösel läbi une jalaga näkku... Ma ei tea enam, mida teha! :(

Tere, mina jälle siin! Olen  olnud oma päris blogist eemal üheksa kuud, uskumatu. Tundsin, et laste sünniga polnud absoluutselt enam aega millegiga tegeleda ja arvuti võtsin kord nädalas lahti. Blogisin ainult Emmede Klubi blogisse ja sedagi üpris harva. Nüüd olen hakanud viimasel ajal tundma, et tahaks rohkem võtta sõna ja avaldada arvamust muudel teemadel, kui lapsed. Emmede Klubi on imeline platvorm blogimiseks, aga kõik teemad sinna ei sobi. Seega olen nüüd mõlemas kohas aktiivne.