Tee nii: 

Värvi karp spreivärviga endale sobiliku värvi. Kui oled ostnud ühevärvilise karbi, siis jäta see samm vahele. Pane tähele, et värvides liiga palju ei pihusta korraga peale, muidu hakkab värv voolama. Kanna kaitsekindaid, kata põrand ajalehtedega ning ära toas värvi karpi! Sest sprei haiseb kohutavalt. Mina tegin seda rõdul.

Lõika välja omale meelepärased kujundid salvrätikutest ning tõmba kõige pealmine, mustriga kiht, ettevaatlikult ära. Seda kasutame me oma karbil!

Kui karp on kuivanud, siis võta oma välja prinditud või ise kirjutatud tekst. Mina otsustasin kirjutada karbile laste nimed ning sünnikuupäevad. Keera paberi teine külg ning värvi teksti tagumine osa harilikuga ära.

Seejärel pane paber karbile sinna, kuhu sa soovid et tekst jääks. Pane paber nii, et kiri jääks üles ja harilikuga tehtud pool jääks vastu karpi. Vaata, et paber ei liiguks paigast ning joonista tugevamalt üle soovitud tekst.

Kui see on tehtud, siis peaks jääma karbile selline õrn kuma sinu kirjutatust:

Seejärel värvi see markeriga seest ära ja oledki oma kirja valmis saanud! Lase sellel natuke kuivada ning hakka lisama kaunistusi. Mina kasutan salvrätikud, võib veel teha kristallidega, lihtsalt joonistada peale, teha lapse käejälgi värvidega... võimalusi on palju!

Mõtle välja, kuhu sa salvrätiku kaunistused soovitad paigutada ning tee karp selle koha peale pane õhuke kiht PVA liimi. Seejärel pane oma välja lõigatud ja ühe kihiga salvrätik selle peale ning õrnalt tupsuta, et ta kinni jääks. Kui oled selle paika saanud, siis tõmba keskelt välja poole PVA liimiga üle terve kaunistuse.

Nii see kinnitub ja hajutab ära salvräti ääred. Lase karbil kuivada ja võid ka lasta üle karbi läbipaistva lakiga, et see oleks veel ilusama lõpptulemusega!

Minu lõpptulemus on siin! Rosanna karp õnnestus paremini, just oma kirja ja kaunistuste poolest. Aga armsad on need karbid mulle mõlemad ja mis peamine - ise tehtud ja soodne!

Haiglas sain halvad uudised - põletikunäit on 142 ning pean haiglasse tilgutite alla jääma. Kuna mu enesetunne oli nii hulluks läinud, et püsti ma iseseisvalt seista ei suutnud, siis palusin, et Marek jääks mulle laste eest hoolitsemisel appi. Seda meile ei võimaldatud. Oli valida, kas mina jään lastega üksi või lähevad nad Marekiga koju. Kõigi heaolu huvides tundus viimane variant kõige mõistlikum.

Jõudsin palatisse, nutsin peatäie ja jäin magama.

Ärkasin taaskord krambitamise peale ja otsisin hädaabinuppu, mis  palatites üldjuhul olemas on. Seda ma muidugi ei leidnud. Üritasin karjuda, aga ei suutnud - ainus, mis välja tuli, oli värisev hääl. Pidin umbes kümme minutit ootama, kuni valveõde tuli ja esimese asjana minuga pahandas: miks ma karjun ja värisen?! Olgu ma paigal!

Õde kraadis mind ning palavikunäit oli 37, misjärel tõi ta mulle rahustit, mille ma kohe välja oksendasin. Kui mind kümme minutit hiljem kraaditi, suundus õde kusagile helistama ning mulle toodi tilguti - selgus, et nende minutitega oli mu palavik tõusnud üle 40. Sel ööl ma tõsimeeli arvasin, et minu elutee lõpp on käes. Kodus epikriisi lugedes selgus, et mu põletikunäit oli ööpäevaga 142 pealt 271 peale tõusnud.

Kahe haiglas veedetud päeva möödudes ei olnud mu enesetunne endiselt paremaks läinud ja siis tuli arst, kes teatas, et minu kehast avastati E.coli bakter. Lapsed mu juurde tulla ei võinud, rinnaga ma neid toita ei tohtinud, koju võisin saada healjuhul nädala pärast ning kogu haigla personal võis minu juurde tulla ainult kaitserüüs.

Kõik need uudised mõjusid mu vaimule kohutavalt.

Ma olin segaduses: mis bakter see selline on, mis mu lastele nõnda ohtlik on? Paar tundi hiljem saatis Emmede Klubi armas ämmaemand Maret minuga rääkima ämmaemandusjuhi Elina Piirimäe, kes mind rahustas, lasi mul end tühjaks nutta ja muutis mu tuju kümme korda paremaks.

Põhimõtteliselt tähendas see bakter minu jaoks seda, et mu keha ei allunud enam antibiootikumidele ning manustama tuli hakata kangemat rohtu. Rohu ja bakteri tõttu ei tohtinud lapsed mu rinnapiima tarbida. Pumpasin hommikust õhtuni ning viskasin rinnapiima ära, et rindu stimuleerida, et terveks saades oleks meil võimalik rinnaga toitmist jätkata. Iga päevaga nägin, et piima jääb aina vähemaks. Koju oli lõpuks nii tore saada, aga süüdistasin ennast pidevalt, et mina olen süüdi laste rinnapiimata jätmises. Ma ju nii väga tahtsin rinnaga toita ja soovisin neile parimast parimat...

"Nad on nii pisikesed! Ainult 2440 grammi - see on ju udusulg," mõtlesin. Ja APGAR 9 tähendas ainult head - teadmist, et meie lapsed on terved ega vaja kõrvalist abi. See tegi mind nii õnnelikuks! Üks suurimaid hirmusid raseduse ajal oli see, et äkki kumbki meist ei saa nendega pärast sündi koos olla. Õnneks sai Marek nad kohe enda rinnale nahk-naha kontakti ja istus mind oodates nendega 45 minutit. Alguses oli see talle suur ehmatus, et pisteti lapsed rinnale ja jäeti üksi.

Peale laste sündi hakati mind vaikselt kokku õmblema. Valu ma ei tundnud, ainult imelikku raputamist kõhus. Vahepeal tundsin, kuidas keegi väga pika ja peenikese asjaga mulle ribideni ulatus, mis oli natukene ebameeldiv. Küsisin iga viie minuti tagant, et kaua veel, sest ma tahtsin nii väga oma beebidega kudrutama minna ja Marekit kallistada. Lõpuks, kella kümne paiku, tehti viimased õmblused, veeretati mind teise voodisse ja siis sain juba sünnitusjärgsesse palatisse, kus ootasid mind ees minu kolm kõige kallimat!

 

Enesetunne oli esialgu imeline. Arst koguaeg rõhutas, et see läheb hullemaks. Kui kella kahe paiku peretuppa saime, sain aru, mida ta mõtles. Ma värisesin üle kere ja tundsin kohutavaid emakakokkutõmbeid. Kokku kestsid need intensiivselt kaks päeva ja hiljem imetamise ajal veel umbes nädala. Peretoas õpetati meile laste puhastamist, räägiti üldised asjad üle ning jäeti meid üksi. Kell neli õhtul otsustasin end voodist püsti ajada, sest paigaldatud kateeter tegi natukene haiget. Esimene õhtu ja öö möödus meie jaoks pisut segaduses - mida me nüüd nende lastega pihta hakkame?!

Meile oli üsna üllatav see, et arstid ja õed käisid korra päeval läbi, küsisid kas kõik on okei ja läksid järgmiste inimeste juurde. Olime natuke pea ees vette visatud, aga meile see sobis, sest abi küsides rääkisid kõik arstid meil erinevat juttu. Lõpuks talitasime ainult enda sisetunde järgi. Käidi ja kiideti, et saame nii hästi hakkama - ise nii noored ja veel esimeste lastega! See tegi tuju tõeliselt heaks.

Kokku veetsime me haiglas kokku neli ööd. Meid oleks juba kolmandal koju lastud, aga kuna Rosanna sünnikaal langes 2300 grammi peale, siis taheti näha, et ta ikka juurde võtab. Me olime juba igavusest hullumas, õues olid viimased ilusad ilmad ja meie pidime palavas palatis istuma. Õnneks käisid meil mõned sõbrad ja lähedased külas ning üritasime nautida veel seda, et ise ei pea süüa tegema, koristada praktiliselt midagi ei ole ja pesuhunnik ei vahi nurgas silmad punnis otsa.

Kui arst teisipäeval meid välja kirjutama tuli,  lausa lendasin ma voodist püsti! Eelnevalt ukerdasin natuke vaevaliselt üles, aga nüüd olid kõik valud suurest õnnest unustatud. Pakkisime kiiresti asjad kokku, tankisime lastel kõhud veel täis, et nad autos rahulikud oleksid ja hakkasime koju minema! Autoga liiklusesse minna oli nii hirmus, me vist kulgesime terve tee 40'ga.

Kui me olime jõudnud oma uue, alles remondijärgus oleva kodu lähedusse, keeras Marek autoga maja ette. Ma natuke ärritusin, et miks me nüüd siin oleme, palun lähme koju! Seal oli ju kõik täiesti pooleli! Alles eelmine päev oli ema saatnud pildi selgitades, et hakkas tapeeti panema ja põrandaid ei ole. Marek ainult naeris, võttis lapsed turvatoolidega ja ütles, et lähme nüüd koju. Kui olin uksest sisse astunud, avanes mulle selline vaatepilt:

 

Sel ajal kui mind lõpurasedana enam remonti tegema ei lubatud ja me haiglas olime, olid meie sõbrad, pere ja Marek terve korteri salaja lõpuni ehitanud! Ma puhkesin nutma ja ei suutnud uskuda, et see kõik tõsi on. Et keegi mulle kunagi midagi sellist teeks! Käisin kõik toad läbi ja nutsin endiselt, lõpuks ärkas Marten üles ja oli minu nutust ning uuest keskkonnast täiesti traumeeritud.

Vähe sellest, et meil on nüüd kaks imeilusat beebit, on meil ka võrratu uus kodu!

Meid juhatati operatsioonieelsesse tuppa, kus vahetasime riided. Minul puhastati kõht, saime veel natuke kahekesi olla ning siis paigutati kanüül. Enne keisri algust manustati mulle antibiootikumi, mis mul südame väga pahaks ajas. Tundsin, et pean juua saama, aga keisri ajal see lubatud ei ole. Õnneks võisin oma suud loputada, mis tegi olukorra natukene paremaks.

 

Järsku käis kõik väga kiiresti ja mind juhatati juba opisaali. Üritasin silmad maas hoida ja mitte ringi vaadata, sest terve ruum oli täis masinaid ja igasuguseid vahendeid, millega mu kõhtu kohe-kohe katki hakati lõikama. Heitsin lauale pikali ning anestesioloog hakkas mu selga seljasüstiks ette valmistama. See tundus mu jaoks kogu protseduuri juures kõige hirmutavam, mistõttu krabasin ühel õel käest kinni ja ütlesin, et palun rääkigu minuga ükskõik mida. Korrutasin kõva häälega, et see seljasüst pole üldse valus, mille peale anestesioloog ütles, et tegelikult ikka on küll. Mind ajas see veel rohkem paanikasse - ärge palun rääkige mulle, et see valus on, see ei aita! Hakkasin rääkima ilusast ilmast ja kuupäevast, õde tegi mulle ainult pai ja noogutas kaasa. Seljasüst ei olnud valus sellises tavalises mõttes, nagu kirjeldatakse näiteks kanüüli valesti paigaldamist. See oli pigem väga ebamugav, tegi selja soojaks ja selgroog muutus tundlikuks. 

 

Peale süsti paluti mul selili keerata, mis oli mu jaoks kõige naljakam osa. Kuidas ma end keeran, kui ma poolt oma keha ei tunne? Natuke aega selili olles sai nali kiiresti otsa, sest mu pulss langes 51 peale ning vererõhk oli kriitiliselt madal. Värisesin üle keha, tahtsin oksendada, ei suutnud hingata, tundsin, et tuimestus mõjus tervele kehale, sest ei tundnud hetkeks oma käsi. Jõudsin juba mõelda, et nüüd läks süst valesti ja olen kogu ülejäänud elu invaliid. Arstid liigutasid lauda, millel lamasin, süstisid midagi veeni ja mu enesetunne muutus koheselt paremaks. 

 

Lõpuks olid kõik ettevalmistused tehtud ning saali lubati Marek. Olime eelnevalt kokku leppinud, et ta peab mulle täitsa tavalist igapäevast juttu rääkima, et mu mõtteid eemale viia. Rääkis mulle Mr Beani filmist, kus Bean opisaalis M&M'i komme neid õhku loopides sõi ja need kogemata opereeritavale kõhtu kukkusid. Ma olin ta jutust nii segadues - miks ta mulle sellist asja räägib?! Järsku tundsin, et kõht oleks justkui kokku vajunud ja paar hetke hiljem lausus arst: "09:10, tüdruk!" ja kuuldavale tuli üks ilus hele kisa.



Vaatasin Marekile otsa ning puhkesin nutma, nägin veel läbi märgade silmade meie tütrekest, sain talle musi teha ja siis ütles arst:"9:11, poiss!" 

 

... ja kahest saigi neli!