Olen Marteniga haiglas, sest vaevleb teist päeva 40,3 palaviku käes. Saime just diagnoosi- kuseteede ja/või neerupõletik. Ma olen nii magamata, õnnetu ja annaks kõik, et tema valu ära võtta endale. Või ühe peatäie nutta, sest igatsen nii meeletult Rosannat. Ta oli eilse öö Mareki vanematega, et me saaksime 100% Marteniga olla. See osutus heaks ideeks, sest me olime praktiliselt terve öö palavikus Marteniga üleval. Nüüd läks Marek ka sinna ja Rosannal on seal mõnus, saab aias ja suures majas ringi chillida, palju inimesi ja tähelepanu. Kardan, et ta hinges ka segadus, sest nad pole Marteniga üle paari tunni üksteisest eemal olnud kunagi. Minu beebikesed...

Köök
Seda kööki nähes pidin ma nutma hakkama. Ma ei teagi, kas pigem mälestustest või sellest, kui õudne see oli. Väiksena istusin ma selle sama köögi põrandal ja mängisin sel ajal, kui vanavanaema tegi suitsu ja kuulas Kuku raadio uudiseid. Siis olid seinad rohekad. Nüüd aga olid seinad tõmmatud värvitava tapeediga üle ja mööbel oli päris logu. Leidsime mööblile uue kodu- üks noormees viis kõik kapid minema. Pliidi ja mikrolaineahju andsime ühtedele abivajajatele täitsa niisama ära.  Köögis olevad toolid läbisid uuenduskuuri. Kraanikauss oli sellises väikses koopas ja selle otsustasime tuua pinnaga samale joonele. Köögimööbel on pärit osta.ee'st ja ma arvan, et selle maksumus oli mingi... 300-400 eurot. Kraanikausi saime naabritelt, segisti mu emalt (tal lihtsalt seisis uus korralik segisti kodus :D). Kuna see on meie ajutine kodu, siis sobis meile ka veidi soodsam köök. Põrandal on plaadi materjalist parkett (kui loogiline?!). Aga kööki ideaalne põrand! Muidugi ma pesen seda umbes 2-3x päevas. Toolid on nüüd punaseks värvitud ja laud on ka sisse toodud. Viimane pärineb Mareki vanemate kuurist.

Toolide lõpptulemus

Vannituba
Vot see on kogu korteri kõige kallim ruum! Lausa pool kulust läks siia. Meid ootas ees midagi täiesti jõledat. Ma pole tõesõna sellist pornot oma elus näinud. Lammutasime kõik maha- põrandad praktiliselt mädanesid. Ladusime ise nurga, saime kasutatult vannitoalaua koos valamuga 50€ eest mille lõikasime endale sobivaks, pesumasina saime uuena tutvuste kaudu 125€ eest, duššinurga plaadid on sõprade remondi jäägid ning põrandale läks puiduimitatsiooniga plaat, mis läheb ülejäänud korteriga hästi kokku. Peegel pärines esikust, seega jälle väike sääst.

Vannitoa põrandal oli linoleum, mille alt tuli selline asi välja...õudne!

Duššinurga tellised olid omavahel vahuga kinnitatud. Sellist asja pole mu silm enne näinud!

Esik
Seinad olid päris jubedas seisus. Näiteks see lülitite ümbrus oligi selline, kui eelmine üürnik välja kolis. Me polnud siis veel midagi lammutama hakanud. Esimese asjana võtsime igalt poolt tapeedi maha ja seejärel hakkasime pahteldama seinu ja nurkasid tasaseks. Värvisime seinad valgeks, ehitasime väikse garderoobi nurga ja panime Jyskist ostetud peegli seina. Muide, ma soovitan osta päris peegli. See Jyski oma moonutab nii kohutavalt pilti.

Siin polnud veel peeglit ja garderoobi tehtud.

 Elutuba
Piltidel ei tundu üldse nii hull, kui reaalsus oli. Põrand oli väga pekkis ja tapeet seintes koledalt pandud. Me otsustasime ukse üldse vahelt ära võtta, see tegi ka ruumi suuremaks. Värvisime kaks seina valgeks ja kahele panime tapeedi, mis hiljem väga lolliks ideeks osutus- lapsed nokkisid selle lahti. Seinte pahteldamine oli päris hull töö, sest nii suur pind oli vaja täiesti tasaseks saada.
Tänaseks päevaks meil enam teleka kappi ja väikest telekat pole- ostsime uue teleka ja panime selle seina peale. See andis kõvasti põranda ruumi rohkem juurde. Samuti panime diivani kohale Kukupesa postrid, mis selle tühja seina ilusti ära täidavad. Diivani ostsime Konverteri poest Lasnamäelt 175€ eest, teleka kapp oli alla saja vist.





Väga suureks abiks meie korteri remondil oli meie perekond ja sõbrad. Minu ema mees käis ja pahteldas, Mareki isa oli väga suureks abiks vannitoa ja kõigega, mina koos emaga tapeetisin kuni ma pidin "kodusele ravile" jääma, meie sõbrad Sandra ja Elmo koos Sandra isaga olid tohutuks abiks! Nimelt nädal enne laste sündi võtsid nad ohjad üle ja ütlesid, et korter on vaja saada valmis enne, kui lapsed sünnivad. Meie tulime sünnitusmajast otse oma uude koju- mis oli mulle üllatus!
Meie sõbrad ja pere olid kõik meie asjad siia kolinud, et meil poleks muud teha, kui oma kodu nautida. Näiteks diivan oli elutuppa jõudnud kõigest viis minutit enne meie saabumist. See oli minu elu kõige ilusam kingitus! Ma nutsin lihtsalt pool tundi järjest, sest see läks mulle nii hinge. Näha, et minu lähedased on sellist vaeva näinud meie heaolu nimel. Veelkord- suur suur aitäh!

Keda huvitab, siis kogu korteri remondi maksumus oli natukene üle kolme tuhande. Seal on sees ka köögimööbel, WC pott, segistid jne jne jne.


PS! Tegin endale Facebooki lehe ka blogile, sest enam postituste update Instas pole ja oma Facebooki profiili hoian ma võimalikult tühjana :) LINK SIIN või paremal asuva Facebooki ikooni all :)

Käisime ühel reedel Marekiga spontaansel deidil, sest isa lubas lapsi vaadata ja me saime end tunda paarina jälle. Otsustasime, et lähme kuhugi ERRRITI heasse kohta sööma, sest tihti me ikka saame, eksole? Mis me raiskame oma vabu õhtuid halbadele toitudele ja teenindusele. Sellest tekkis meil ka mõte. et kord kuus võiks käia avastamas restorane, kus enne käinud ei ole. Mina helistasin kohe Tai Bohi, et laud kinni panna, sest olen kõikjalt meeletut kiidulaulu kuulnud.

Kuna oli reede, siis oli koht päris täis. Mõtlesin, et vedas, et laua kinni panime enne. Meie laud oli natuke naljakas... nagu terrassi mööbel. See muidugi kõige väiksem mure! Teistel tundusid palju lebomad toolid ja lauad olevat, seega ei saaks seda miinusena tuua. Küll aga olin ma väga õnnetu selle üle, et teenindus oli täiesti uskumatult halb. Teenindaja ei suutnud süveneda sekundiks ka meie asjadesse ja päris kurvaks tegi. Meie joogid tõi valed, veini proovimiseks valas minule, mitte Marekile, kuigi ma veel rõhutasin, et oi kindlasti tema proovib, mina ei ole iial suutnud otsustada. Väiksed asjad, aga jäävad meelde.

Toiduks mina võtsin karri köögiviljadega ja Marek tšilli tiigrikrevetid. Mina jäin väga väga rahule! Aga kahjuks Mareki toitu nähes hakkas mul rahast nii kahju. Nimelt tellitud toidust leidis ta kaks-kolm krevetti. Paari brokkoli ja lillkapsa tüki eest 17€ maksta on ikka kohutav röövimine. Lasin Marekil pool oma toidust ära süüa, sest tal jäi pearoast kõht tühjaks. Maitses ta toit hästi tema väidete kohaselt, aga kogus pani lihtsalt imestama. Mainisime ka seda, aga kehitati ainult õlgu ja kõik. Peale toidu lõpetamist palusime aega, et mõelda magustoidu peale. Kahjuks 45 minuti jooksul teenindaja meieni tagasi ei jõudnudki ja läksime maksime letis oma arve ära.

Ma olen olnud oma elus pikalt teenindaja ja olgu kliente palju tahes, tuleb veenduda kõigi heaolus. Võib-olla oli tol päeval keegi haigeks jäänud ja teenindajaid vähe, võib-olla oli teenindajal midagi juhtunud..Ma ei tea. Lihtsalt kui ma toon sama ettevõtte teise restorani Manna La Roosa imelise teeninduse võrdluseks, siis Tai Boh tõesti jäi lahjaks minu jaoks. Kahju, tõsiselt kahju. Tundus minule väga mõnus koht, kus sõbrannadega vahest sööma ja kokteilitama minna, aga enam minu käsi ei tõuse sinna lauda kinni panema.

Ma ei ole Body&Mind trennidega väga sina peal. Ma tunnen ennast alati nagu purjus puu ja ma ei paindu üldse! Pool trennist ma lihtsalt naeran omaette, sest ma olen nii saamatu. Aga kuna mul selg on rasedusest ja pidevalt (ja valesti) laste tõstmisest väga valutama hakanud, siis mõtlesin ikkagi minna ja anda BodyBalanceile uue võimaluse.

Mnjah, emotsioon oli ikka sama- ma olin nii koba! Mul on tasakaal lihtsalt null. Lõpuks kui hakkasin keskenduma sellele, et ma suudan, oskan ja keskendun, siis ei kukkunudki nii palju ümber kui enne. Kuna eelneval päeval oli mul väga hull kahetunnine jõusaali treening olnud, siis päris paljud lihased andsid end tunda. Ma ütleks, et ma pole ennast ammu nii hästi tundnud kui peale BodyBalancet! Mu selg ei valutanud üle mitme kuu, mu lihased said mõnusa venituse. Kes teab, ehk lähen isegi tagasi sel nädalal.

Tahaks veel hirmsasti BodyPumpi minna, sest uus kava peaks väljas olema. Aga need ajad ei klapi mulle kunagi! Ma nii tahaks, et People Fitnessis oleks ka võimalus hommikul vara rühmatrennis käia. See oli põhjus, miks MyFitness mulle väga meeldis- hommikul kell 7.15 oli Combat või Pump. Ma sain enne Mareki tööpäeva ära käia ja päev oli mõnusalt alanud. Nüüd on mul ainuke võimalus peale tema tööpäeva käia ja tihti on trennid täpselt nii, et nibinnabin jõuan. Aga alati on natuke paha tunne tormata uksest välja kohe kui ta jõuab. Tal pole isegi aega lülitada end ümber kodu lainele, süüa ja pesta. Hetke ehk isegi hinge tõmmata.

Muide! Mu suhkruvaba kuu on siiani üsna edukas olnud, möödas on kümme päeva ja hetkel ei isuta ka enam suhkru järgi. Kirjutan kuu möödudes lähemalt tulemustest ja enesetundest. Kaalus ja näonahas igatahes asi kajastub väga tublisti!

<3

Kaksikud saavad kohe laupäeval aastaseks, täiesti uskumatu! Millal see juhtus!? Mul tuleb väike nutt peale. Teen varsti kokkuvõtva postituse Emmede Klubi blogisse nende esimese eluaasta kohta. Kuna meil oli plaanis nende õigel päeval Tartus võistlustel olla, aga see ikka ära jäi, siis palun soovitage kohti, kuhu minna kahe aastase hulluga? 
Mõtlesime H2O Veekeskusesse minna ja seejärel sööma. Õige sünnipäevapidu sõprade ja sugulastega on hoopis järgmine nädal, seega see nädalavahetus midagi suurt ei tahaks teha :)

Ma tunnen, et mu instagrami postitus tekitas paljudele segadust ja võis tunduda rünnakuna, seega ma selgitaks ennast siin pikemalt.

Eile tundsin ma Marekiga rääkides, et mida ma ometi teen- tema räägib minuga tähtsatel teemadel ja ma passin telefoni. Viis minutit peale temaga rääkimist ei olnud mul ühtegi asja meeles millest me rääkisime. Tihti juhtub hetki, kus satume ilusasse kohta ja esimene asi on teha video või pilt. Käime söömas, oo tee siit minust pilti. Kelle jaoks ma neid teen? Kes hindab hiljem neid natuke kehva kvaliteediga pimedas tehtud "mina veinipokaaliga poseerimas" pilte?

Ma sain aru, et Instagram on minu jaoks saanud segavaks asjaks minu elus. Ma tunnen pidevalt vajadust pildistada ilusaid hetki ja sündmuseid oma elust. Jah- neid on talletada tore, aga kas me vahest ei võiks lihtsalt nautida ilma, et kõik sellest ei teaks? Käia nii trennis, söömas, peol, reisil, et kõik seda ei teaks? Justkui siis ei läheks tehtud tegevused arvesse.

Kui mul hakkasid jälgijad hüppeliselt kasvama, siis tundsin justkui kohustust pidada väga head asja üleval, postitada rohkem, näidata rohkem huvitavaid asju oma elust. Olla eeskuju. Olla ema, kes treenib ja suudab nautida kõike, mis ta elus toimub. Olgugi, et iga reede nutsin kergendusest ja stressist. Seda ju teised ei näinud. Hakkasin mõtlema, et huvitav miks keegi mind unfollows. Mis ma valesti tegin tema jaoks. Kas see on eluterve mõtlemine?!

Teine põhjus on see, et ma tundsin survet olla perfektne. Jaaa jaa, unfollow neid kes tunduvad fassaad instagrammijad. Teate seda toredat discover lehte Instagramis, kuhu on koondatud kokku teie sõprade lemmikud, paljude laikidega pildid, kontod mis sarnanevad nendele mida sa jälgid ja avad? Seal hüppab ette mingisugune äsja sünnitusmajast välja astunud naine, kelle sixpack paistab ja kes 3x päevas trenni teeb. Naine, kes ootab perfektselt korras toas oma meest  viiekäigulise õhtusöögiga koju ja lapsed on magama pandud. Pere, kes veedab iga nädalavahetuse matkadel ja rõõmsalt kohvikutes. Naine, kes saab oma mehelt sületäitega roose iga nädal ja kõik (kaasaarvatud  mina) ohkavad, et oh kus hoiab ikka naist. Ja siis ma mõtlen, et miks mina nii tubli pole? Miks mina ei käi lastega mööda nelja huviringi nädalas ega oota Marekit iga päev toiduga koju? Miks Marek ei märka mulle tuua rohkem kui kord aastas lilli? Aga kes teab...ehk ideaalses vormis ema ei olegi loonud oma lapsega sidet ja on abiks võtnud vastsündinule hoidja, et ise trennis käia. Roosidega naine saab äkki igal reedel mehelt peksa, aga kellegile sellest ei räägi, vaid näitab vabanduseks toodud imeilusaid südamest tulnud lilli. Ideaalsete emade ainuke enesekindlus tuleb sotsiaalmeediast, sest mees alahindab neid. Me ei tea ju mis selle kõige taga tegelikult peitub.

Kogu see sotsiaalmeedias nähtav on mulle (ja ma usun, et paljudele teistele) seadnud ebarealistlikud ootused elule. Ma ei tee sugugi maha inimesi, kes seda kasutavad ja kellele see pakub naudingut. Mina lihtsalt tunnen, et ma vajan puhkust. Panna paika oma eesmärgid- kas mu eesmärk on nautiga laste koosveedetud hetki või pean ma vajalikuks seda koguaeg telefoniga jäädvustada. Vaadake oma telefoni seadetest kui palju te veedate tunde mõnele appile aega. Kui Instagrami kohal on 3h 24h jooksul, kas see oleks juba alarm? Minul oli. Oluline on õige hetk ära tabada ja astuda rongilt maha ning nautida elu.

So look up from your phone, shut down that display, take in your surroundings, and make the most of today.