instagram Youtube facebook linkedin

Raquel Peeba

Olen vahelduva eduga tellinud ligi aasta aega koju toitu, et vältida toidupoes käimist. Esialgu kasutasime Coopi teenuseid, aga ma pidin lõpetama. Miks? Ma ei suutnud enam selles kilekotiuputuses elada. IGA asi oli eraldi kilekotis ja ühte kotti pandi vähe asju. Tavaline oli, et kokku sain ma viis suurt ja seitse väikest kilekotti. Nende väikestega ma ei osanud midagi teha, sest enamus olid katki. Suuri kasutasin pakkide saatmiseks ja hoidsin alles juhuks, kui vaja kunagi on. Meie prügikasti ei mahu need- liiga pisikesed! Kuna wc prügikast on meil Helpmationi oma, siis sinna ei sobi sellised kotid hästi. Samuti pole Ecoopis mega palju tooteid, mis meil igapäevases kasutuses- näiteks kamapallid!

Kui Prisma teatas, et alustavad ka kojuvedu ja samadel tingimustel- üle 40€ on tasuta kojuvedu, pidin õnnest lakke hüppama! Prisma on oma toiduvaliku poolest mu lemmik, sest nende xtra tooted on kvaliteetsed ja soodsad, neil on lai valik vegan tooteid ja meie laste mähked pärinevad alati sealt. Samuti on seal minumeelest ka päris soodne kogu kaup. Kui olin tooted korvi ladunud, oli mu rõõm suur, et sain panna linnukese asjade juurde, mida ma ei soovi kindlasti asendada- näiteks ma ei taha oma lemmiku vegan piima asemel midagi muud. Kui pole, siis lähen hüppan jalutuskäigu ajal poest läbi ja võtan selle. Avastasin, et lisalahtrile saab kirja panna ka erisoovid. Mul on alati üks ja sama tekst- et ei kasutataks kilekotte, juurviljad pandaks ühte suurde kotti.

Niiiii suur rõõm!

Ma olen nüüd iga nädal kohusetundlikult pühapäeva õhtul tellimuse teinud ja raha sääst on korralik- igasugused emotsiooniostud on ära jäänud. Muidugi mõned inimesed naudivad poes käimist ja peavad tohutuks laiskuseks epoe teenust... minu meelest on see rumalus. Miks te arvate, et poes alati esimesena on riided, tarbeesemed, juust ja leib kõige kaugemas nurgas, kassas on nätsud, kommid, mahlad? Selleks, et sa ikka lisaoste teeks. Samamoodi poes minnakse igasuguste soodukate küüsi- mina samamoodi! Nähes, et mu lemmik 100% apelsinimahl on soodustuses, võtan ma alati selle. Epoest tellides kalkuleerin, mõtlen ja saan aru, et see on mõttetu ost- ma ju armastan vee joomist.


Natuke liiga munanuudline idamaine supp
Meie iganädalane toidupoodi jääv summa on kuskil 60€. Mõnikord natukene rohkem, mõnikord vähem. Sõltub, kas ma ostan mähkmeid ka või mitte. Ma olen mõelnud, et peaks üles pildistama mida me sööme terveks nädalaks ja mis meie nädalases toidukorvis on. Kas peaks ehk teoks tegema?
Ma olen nii õnnelik, et raske on oma emotsioone sõnadesse panna. Minul on load, minul! Miks te mulle load annate, kui ma sõitagi ei oska? Või ehk ikka oskan?

Septembri alguses, kuskil 15 paiku käisin autokoolis teooriaeksamit tegemas. Üks viga ja eksam läbitud. Vahepeal olime Marteniga haiglas ja pimedasõitu läksin 18.september tegema. Seejärel sõidueksam 25.september. Sain endal autokooli lõputunnistuse kätte viiendal oktoobril ehk neljapäeval ja ARKi teooriaeksam oli juba teisipäeval.

Vihma kallas nagu oavarrest, viisin lapsed Mareki vanaemale ja vennale, vanaema pidi nendega jalutama minema. Õnneks jäi Marten täpselt maja ees magama ja ta pidi ainult ühega olema- jess, natuke kergem! Tellisin takso. Jõudsin natuke liiga vara kohale ja närv aina kasvas. Lõpuks kui meid sisse kutsuti, siis sain kiiresti oma arvuti taha ja süvenesin, elasin sisse ja mõtlesin, et kõik saab korda. Küsimusi lugedes tahtsin üle saali küsida, et kas see on tüng. Enamus küsimusi olid nii imeliku ülesehitusega ja väga segased. Lugesin kõik 3x läbi ja vajutasin "lõpeta eksam". Kas te kujutate ette kui hullult mu käsi värises? Mul läks silme eest uduseks ja siis nägin- eksam sooritatud! Raske oli end kontrollida, oleks tahtnud üle klassi jessss karjuda.

Läksin tagasi Nõmmele ja teel sinna panin sõidu aja... 6.detsember. Pühajeesusmaria, 6.detsember. Lumi. Kaks kuud. Appi! Istusin diivanile ja mõtlesin, et vaatan Jõgeva aegu ka. Enne, kui jõudsin Jõgeva peale vajutada, hüppas ette, et 11.oktoober on Tallinnas vaba sõit. Hüüdsin üle maja:"kuulge, mis kuupäev täna on?" "Kümnes!" Helistasin Marekile, et mida ma teen? Homme oleks eksam? Otsustasime, et riskime. Kes veel siin elus sellise vedamisega saab eksamile? Järgmiseks päevaks ja Tallinnas?!

Terve päeva hing värises sees, ootasin kannatamatult eksamit. Jõudsin kohale, palusin kas tohiksin uue pildi teha lubade jaoks, sest vana on kohutav ja tõesti tõesti vana. Eksamineerija naeris ja andis loa. Muidugi kui te arvate, et see väga ilusam pilt tuli, siis eksite :D. Eksami alguses proovisin platsil tõusult minekut käsipiduriga ja ütleme nii, et eksamineerija pidi kõik aknad lahti tegema, sest terve auto oli siduri haisu täis. Kena algus eksamile, Raquel, kena algus. Sõit kulges ARK- Trummi- Nõmme mägi- Hiiu- Hiiu parklas parkimine- Pargi tn-Hiiu-Jannseni-Pärnu mnt- Saue viadukt- Tallinn. Minule kõige rohkem pähe kulunud tee Tallinnas, ma olin väga õnnelik selle üle. Samuti tegime kolm harjutust ja kõik olid sellised, mida ma olin autokoolis hiljuti väga palju harjutanud. Ometigi tegin paar lolli viga, aga pigem oli see lihtsalt kohmetus. Muide! Mu eksami autos oli tagurdamiskaamera, teate kuivõrd lihtsaks see mu elu tegi? Aga olin ikkagi profesionaal ja kasutasin peegleid, kontrollisin ainult kaamerast kaugust parkimisel.

Kui hakkasime ARKi jõudma, tegi eksamineerija märkuse, et sõidan liiga kiiresti. Mõtlesin, et ah niikuinii kukkusin juba enne Tallinnast väljasõitu läbi, et see 5km/h kiiruseületamine veel kinnitab talle, et minusugusele ei tohiks lube anda. Jõume ARKi ette, loeb mu vead ette, küsib mu enda poolseid kommentaare, küsib kas maanteel peeglit vaatasin, kui rida vahetasin. Vastasin enesekindlalt jah. "Aga mis sa seal nägid?" sel hetkel läksin ma nii sabinasse...kurjam, ma äkki ei vaadanudki!? Appi, ma keerasin maanteel kellegile ette?! "Vot, oleksid sa vaadanud, oleksid näinud, et seal polnud kedagi." Tore huumor, ausalt. Ma pidin südari saama. Peale seda ta teatas mulle, et eksam on läbitud ja ta tundis end turvaliselt minuga sõites. Mu esimene reaktsioon oli üle auto karjuda, et ma hakkan kohe nutma.

Minusugune luuser sai Tallinnas sõidueksami esimese korraga läbi, kuidas see friiking võimalik on?!
Viimased nädalad on linnutiivul möödunud! Saime haiglast koju peale kuue päevast olekut, emotsioonaalselt oli väga raske, sest lõpuks sain kõik endasse kuhjunud asjad välja lasta ja autos natuke lahinal nutta. Järgneval kahel päeval oli mul vaja koolis teha ära viis tööd, milleks haiglas ei jõudnud õppida. Sain siiski tehtud, sest olen kohal käinud ja kui mul käsi midagi on läbi kirjutanud, siis jääb see mul kergelt meelde. Kõik tulid neljad ja viied, võin rahul olla. 

Nädalavahetuse veetsime Pärnus, kus võtsime rendikorteri. Tuli täiesti ekspromt mõte, et tahaks puhata, mullivannis vedeleda, jalutada ja lihtsalt nautida. Vaatasime üle Eesti normaalse hinnaga kortereid ja hotelle, kus oleks mullivann. Kui olin juba alla andmas, leidsin Pärnus 33€ eest korteri. Jackpot! Kotti pakkima ja ruttu tuld! Jõudsime kohale päris hilja, panime lapsed magama ja nautisime korteris oleva mullivanni mõnusid, tellisime Stefanist pitsat ja lebotasime. Läksime juba kell üksteist magama, sest olime täiesti surmväsinud. Kaotasin oma Stefani pitsa süütuse ja kahjuks jäi praktiliselt kõik minust järgi... ei mõista mina selle fenomeni! Olles käinud Itaalias ja söönud õiget asja, ei taha enam neid paksu põhja ja tohutu hulga komponentidega. 



Kuna meil endal praegu ajaliselt pole üldse võimalik olnud sõitmas käia, siis käisime sel nädalavahetusel hoopis vahelduseks üht võistlust vaatamas. Pidin tõdema, et minu sõitmine on pigem kulgemine surmahirmus. Kunagi, kui veel 10-13 olin, siis sai päris julgelt krossikaga ringi paarutatud. Nüüd ainus mõte peas, et kohe murran jalaluu, rangluu, käeluud. Ehk tihedama sõiduga ikka asi paraneb. Võistlust ise oli mega mõnus vaadata, lapsed käitusid nii ilusti. Kahjuks vihmasadu läks järsult nii tugevaks, et pidime autosse põgenema- ega siis targa inimese kombel ju vihmakilet kaasas ei olnud. Olime päris õnnetud, sest kõige oodatum, A klass, jäi nägemata. Marek jooksis autoni lastega, mina nagu segane otsisin mudaselt platsilt Marteni maha kukkunud mütsi. Kuna lapsed olid väsinud, siis mõtlesime natuke pikema tiiru teha, et nad magaksid autos oma une ära. Koduni oli täpselt selline maa, et nad oleks tõenäoliselt maja ees magama jäänud. Sõitsime uue kodukandidaadi valla risti-rästi läbi. Veendusime, et asukoht on parim kõikidest valikutest ja unistasime kõvasti. Võtsime suuna kodu poole suurema ringiga ja lapsed ärkasid alles maja ees. Rosanna vahepeal ärkas üles, hakkas hoogsalt tantsima ja magas paugust edasi, see oli niiii naljakas! 






Newer Posts
Older Posts

KES MA OLEN?

KES MA OLEN?
Ma olen personaaltreener ning HIIT like a girl rühmatreeningute juht. Kasvatan oma armsaid kaksikuid, renoveerin abikaasaga kodu ning õpin toitumisnõustajaks.

LEIAD MIND KA SOTSIAALMEEDIAS

BLOGI ARHIIV

SILDID

  • Kaksikud
  • reisimine
  • Remont
  • trenn

Created with by beautytemplates