instagram Youtube facebook linkedin

Raquel Peeba

Enne laste sündi olin enda jaoks paika pannud, et ei mingeid odavaid plastikust mänguasju ja kastide kaupa lelusid mille hulgast laps lõpuks ei oskagi valida. Minu seisukohad on olnud kõigile üsna selged ning neid austatakse väga,  mille üle mul on ääretult hea meel! Ent ühel hetkel avastasin, et meie lastel polegi mänguasju. Kuidas nii juhtus?

Lastel oli beebina paar närimislelu, haaramiseks mõned pallid ja kaks kaisukat, millest nad endiselt huvitatud pole. Ajapikku tekkis meile veel asju juurde - ostsime Rodomarist toredad tähtedega klotsid ja järelturult värvilised klotsid, millest torni laduda. Ma pidin need lõpuks ära panema, sest lapsed polnud neist huvitatud ja pigem lihtsalt loopisid neid, mis on päris ohtlik. Kui nad natuke rahulikumaks muutuvad, siis toon need jälle välja.
Sünnipäevaks soovisime lastele raamatuid ja puidust mänguasju ning ma olin nii sillas neist asjadest, mis kingiti. Minu isiklikud lemmikud on järelveetavad ja eeslükatavad mänguasjad. Viimane ka laulab. Lapsed ei saa nende otstarbest eriti aru ja mängivad nendega niisama, mitte ei lükka/tõmba neid. Küll ajaga õpivad!

Kingitud raamatuid vaatame ainult koos. Mänguasjakasti või üldse käeulatusse ma neid jätnud pole. Sel lihtsal põhjusel, et mul on natukene kahju, kui nad neid liiga intensiivselt lehitsema ja peksma hakkavad, mis Martenil vahest kombeks on. Mul süles olles näitavad nemad näpuga ja mina ütlen millega tegu on. Rosanna võiks niimoodi tunde raamatuid vaadata ja uurida. Lemmikuks on meil "Suur sõnade raamat. Vaata ja paita!". Olen mõelnud neile unejutu lugemist, aga nad jäävad nii tublisti õhtuti magama, et ma ei tahaks seda rütmi rikkuda. Küll loeksin ma neile meeleldi mõne loo enne und diivanil kaisutades. 

Oleme käinud lastega mängutubades ja nad kukuvad peaaegu lausa rõõmust pikali - nii lai valik asju! Kõiksugused pealeistutavad autod on hitt. See on meil ka kodus olemas. Neile meeldib väga pallimeri, aga ma keeldun seda koju ostmast - ma ei jaksa neid palle korjata! Las see jääda mängutoa võluks. Meie Emmede Klubi vestluses sain soovitusi, mida selles vanuses lastele soetada. Madiken leidis, et nukuvanker on selles vanuses laste seas suureks hitiks. Ma otsisin pikalt järelturult, kuid mulle tundus nadi maksta 15€ üsna väsinud vankri eest. Andsin alla, sest kuskil ei tundunud olevat ilusaid ja odavaid isendeid. Jalutasin peale trenni kiirelt poodi üht asja ostma ja läksin laste mänguasjade vahest läbi, et jõuludeks inspiratsiooni ammutada. Ja mida ma näen - vihmavarjuks käiv käru ja kõigest üheksa eurot! Ma olin nii rõõmus.

Jõuluvana toob lastele kuuse alla Ikeast mänguköögi ja selle tarvikud. Potid ja pannid andsin neile ühel päeval kätte ja nad olid nii rõõmsad! Nüüd segavad nad seal pidevalt oma mänguasju ja peksavad potte omavahel kokku, et me kindlasti kuulmise juba varakult kaotaksime. Üldiselt on õnneks mõne uue mänguasja soetamine neid rohkem tegevuses hakanud hoidma ja nad ei ole enam nii palju mu küljes kinni kui varem.

Samas mõtlen, et ehk see nii-öelda seljas aelemise aeg, kus nad polnud nõus üldse oma asjadega mängima, oli tingitud läheduse vajadusest? Mitu kuud keeldusid nad oma asjadega mängimast, röökisid KOHE, kui ma teise tuppa/wc-sse/kööki julgesin minna. Nüüd on neil ka oma tuba, kus nad enamasti mängida tahavad, sest hoolimata pereisa astmast, ostsime nende tuppa sooja vaiba. Ja seal peal on kordades mõnusam istuda kui külmal põrandal! Nüüd tunnen, et võiks olla veel mõned Lego Duplo klotsid, sest lapsed näitasid Gleni sünnipäeval nende vastu väga suurt huvi üles.

Raseduse ajal olin enesekindel, et pärast rasedust hakkan trennihundiks ja võtan kõvasti kilosid alla. Kuna lastega on vaja palju tegeleda, siis eeldasin, et kaal hakkab kaduma iseenesest ja piisab vaid jalutamisest, et 2017 aasta suveks ideaalses vormis olla. Läks siiski natuke teisiti kui lootsin. Las ma räägin lähemalt.
Jõusaalis treenimist alustasin kaks kuud peale laste sündi. Alguses jooga ja rahulikumad trennid, seejärel juba BodyPump, BodyCombat ning kaks tundi jõusaalis mässamist. Käisin pikkadel jalutuskäikudel, sest lapsed magasid vankris paremini ja mulle meeldis natuke nina püsti näidata, kui uhke kaksikute ema ma olen. Korrutasin endale, et muutus tuleb pideva trenni ja hea toitumisega. Viimasega probleeme ei olnud - rämpstoitu ma ei austa, lemmikjoogiks on vesi ja suhkrukoguseid vähendasin oma toidus kõvasti. Mõnikord tuli muidugi pärast magamata ööd ja tohutu šokolaadi isu. Eriti, kui hommikusöök jäi söömata. Proovisin asja ikkagi mõistuse piires hoida.
Päev pärast jõule suundusin oma kohutavate kõhuvalude tõttu kiirabiga Mustamäe haiglasse ning selgus õudne asi - mind viidi operatsioonile. Minu sapipõis oli väga tugevas põletikus ning see oli vaja koheselt eemaldada. Pärast seda ei tohtinud ma paljusid asju süüa ning pidin järk-järgult toitudega katsetama hakkama. Kõik rääkisid, kuidas neil selle puudumine toitumist ei mõjuta ent kahjuks ei saanud ma sama öelda. Sõin ühel õhtul kala ja pärast vaevalist ööd oksendasin kõik välja - mu keha ei jaksanud seda seedida. Sama lugu oli kõikide lihadega. Ma olin meeletult õnnetu, sest pidevalt valutava kõhuga oli vastik olla. 
Võtsin vastu otsuse loobuda lihast. Alguses kasvõi kuuks, et näha mis saab, kuidas keha reageerib. End paremini tundma hakates oli mu üllatus tohutu - mu väsimus vähenes ja äkitselt mul oli energiat. Sellest kuust on saanud tänaseks juba kuus kuud ja ma tunnen end imeliselt. Kahjuks ei kajastu see muudatus endiselt mu kaalunumbris. Võtsin ühendust toitumisnõustajaga ja selgus hirmus tõsiasi, et mu päevane kaloraaž on liiga madal. Ma nimelt unustasin lastega tegeledes ise normaalselt süüa. Nüüd olen pingutanud, et endale samuti midagi valmistada. Olgu see või üks smuuti, et mitte oma keha näljas hoida. Kaal küll langes, aga soov olla suveks ideaalvormis jäi utoopiaks.
Lastega jalutuskäigud muutusid kuskil üheksanda elukuu paiku täiesti võimatuks. Nad lihtsalt keeldusid vankris olemast ja sellega kaasnes alati tohutu kisamine. Mis ma piinan ennast ja neid selle 10-13km jalutuskäiguga. Keskendusin ainult trennis käimisele ja lühematele jalutuskäikudele. Aasta lõpus pidi Marek töö tõttu tohutult palju kodust eemal olema ja mu trennigraafik läks seetõttu veidi metsa. Instagramis oli mulle silma jäänud üks tohutult armas ja tubli naine, kes tegi juba mitmendat ringi Insanity Max 30 trenni. Otsustasin sellega alustada ja hetkel on käsil neljas nädal ning tunnen, et see oli üks parimaid otsuseid! Nakatasin sellega ka meie armsat blogijat Karoliinat, kes samuti usinalt trenni teeb. Ma üritan oma Instagrami storysse vahest panna trennist videosid, et inimesi motiveerida ja olen saanud nii toredat tagasisidet!
Mu kaal ei ole sellega alanenud, aga ma vaatasin pilti oma esimesest Insanity päevast ja võrdlesin seda kolmanda nädala keskel tehtud pildiga. Vau. See muutus! Mu motivatsioon tõusis meeletult ja olen enda üle uhke. Muidugi teeb mind kurvaks, et näen välja nagu oleksin viiendat kuud rase, aga ma annan endast parima, et seda muuta!

Minu suureks probleemiks on minu nahk. Pikalt mõtlesin, et see on minu kõht, kuid ajaga selgus, et see suur kõhu küljes rippuv volt on rasedusega välja veninud nahk, mis ei taha kuidagi tagasi tõmmata. Olen mõlgutanud mõtteid, et kui saan rahuldavasse seisukorda, siis lähen ja lasen üleliigse naha kõhult eemaldada. Ma olen üsna veendunud, et kaksikud jäävad meie ainukesteks lasteks ja see kõht tõesti segab mind. Aga see on juba tulevikumuusika!
Ma olen loobunud endale ebarealistlike eesmärkide seadmisest. Ma ei taha kaaluda 50kg. Ma ei jõuaks sinna kaalu tervislikult, ma ei näeks välja terve. Ma ei sihi mingit kaalunumbrit, vaid enda heaolu, rõõmu, tervist ja peegelpilti. Ma pean olema püsivam ja positiivsem! :)
Newer Posts
Older Posts

KES MA OLEN?

KES MA OLEN?
Ma olen personaaltreener ning HIIT like a girl rühmatreeningute juht. Kasvatan oma armsaid kaksikuid, renoveerin abikaasaga kodu ning õpin toitumisnõustajaks.

LEIAD MIND KA SOTSIAALMEEDIAS

BLOGI ARHIIV

SILDID

  • Kaksikud
  • reisimine
  • Remont
  • trenn

Created with by beautytemplates