Maovähendusoperatsioon

By Raquel - 14:09

Tagasi vaadates kooliajale ja lapsepõlvele, siis ma ei olnud otseselt paks laps, aga ma olin kõigist suurem. Sõbrannadelt riiete laenamine või et peika sülle mind võtaks... pigem ei juhtunud selliseid asju mu elus. Mitte, et see oleks oluline, aga ma tundsin end alati suurema ja koledamana. Mu elus on olnud periood kus ma end väga jõhkralt näljutasin seoses sellega, et mu tolleaegne peika sisestas mulle, et ma söön liiga palju, olen ikka juba paks, ta vanaema küsis, et kas ma tõesti arvan, et salatit süües saan peenikeseks. Kahjuks ei lähe iial meelest lause:"Sul on hea iseloom, aga oleks sul ometi mu endise tüdruku välimus." Ma ei söönud praktiliselt kaks kuud järjest, ma nutsin valudes ja kõik tegid komplimente, et kui peenikeseks ma olin jäänud. Minule kõlas see kiitusena, et jätka seda mida sa teed. Õnneks tuli sügis ja kooliaeg ning sõbrannad kraapisid jälle minu riismed kokku ja lappisid minust toimiva inimese kokku. Sealt sai ka mingil määral alguse kaalu pidev kõikumine.


Marekiga tutvudes ei olnud ma kaalu numbrilt väga suur, aga kuna mu tarbitavad alkoholikogused olid nii kohutavalt suured, siis olin ma igatepidi paistes. Oli aegu, kus ma olin väga peenike, kuid oli ka hetki kus mulle ei läinud miski mu kapist selga. See üles-alla kõikumine käis nii meeletult tihedalt ja kiiresti, et ma isegi ei mõistnud, et ehk peaks endaga midagi ette võtma. 

Raseduse alguseks kaalusin ma 90kg. Rasedusega juurde tuli minul 10kg. Olgugi, et ootasin kaksikuid, aga eks see oli tingitud olematust söögiisust tervel sellel perioodil pluss kui sa juba nõnda palju kaalud, siis oleks ka loogiline alla 15kg juurde võtta- seda ütlesid mulle ka arstid. Peale sünnitust saavutasin ma väga kiiresti oma algse kaalu ja olin väga rahul sellega! Kõndisin igapäevaselt 6-10km, käisin jõusaalis õhtuti, toitusin tervislikult. Ja mis juhtus? Mu kaal tõusis. Ja see tõusis suisa 14kg 1,5 aastaga. Ma olin nii õnnetu ja väsinud sellest kõigest, näed vaeva nagu segane ja ei midagi. Selleks hetkeks oli mu kaal juba niivõrd kõrge, et see oli hirmutav. 

2018 suvel tuli mul idee uurida maovähendusoperatsiooni kohta. Kui oma perearstile seda ideed serveerisin, siis oli ta minuga nõus- olin mitmetel uuringutel juba käinud, mis puudutasid kaalu (ja selle mitte langemist). Väga kiiresti sain ma aja kirurgi juurde, kes kaalus, mõtles ning saatis mu materjalidega koju tutvuma, et kahe kuu pärast otsustab operatsiooni toimumise või mitte toimumise üle. Lugesin ja uurisin kodus meeletult, vahest isegi liigagi palju. See oli nii suur samm minu elus ja see tundus tohutult hirmutav. Käisin vahepeal Tallinna Maratoni 10k jooksul ning selle läbinuna mõtlesin, et näed- ma jõuan 10km kõndida/longata läbi, siis kas ma vajan seda operatsiooni? 


Olin võtnud vastu otsuse võita tagasi oma elu, enesekindlus ja usk. Ma tundsin aastaid, et ma olen suurem ja miks keegi peaks mind tõsiselt võtma, et ma ei suuda ennastki tõsiselt võtta. Lisaks kõigele kimbutasid mind juba tõsised tervisemured- ma ei jaksanud enam midagi teha, ka kõige lihtsam liigutus tõmbas mu täiesti läbi. Ma norskasin nii hullusti, et Marek vahepeal mõtles, et ma lämbun ära. Ma olin erakorraliselt läbinud sapipõie eemalduse operatsiooni. Arst kinnitas minule otsust, et operatsioon toimub. Esialgne operatsiooni aeg oli minul 4.detsember, kuid teisel novembril sain ma arstilt kõne, et on vabanenud üks opi aeg kaheksandale novembrile, et kas ma sooviksin varem opile tulla. Nimelt on nõutud väga karm operatsioonieelne dieet, et maks ei oleks paistes ja ei juhtuks õnnetusi operatsiooni ajal, aga ma suures hirmus hakkasin juba väga vara piirama oma toitu (ei söönud liha, suhkurt, sest need mõjutavad maksa kõige enam) pluss minu kasuks mängis see, et olin siiski rasvumise skaala all osas ehk siis riskid olid natukene väiksemad kui 200kg inimesel.

Ehe näide sellest, kuidas ma oskasin riietega väga hästi varjata oma kaalu

See operatsioon on kõike muud, kui easy way out. Esiteks on see nii suure riskitasemega operatsioon- lausa teisel kohal kõige ohtlikumatest operatsioonidest maailmas. Saladuskatte all ütlen, et arstide räägitud 2a järjekorrad ei ole reaalsed järjekorrad, vaid seetõttu, et inimene prooviks enne ise, mõistaks asja tõsidust. Minule öeldigi täitsa otse, et kui inimene juba 150kg, siis nad peavad veenduma, et sa tead mis on üldse tervislik toitumine ja kindlast kavast kinni pidamine.

Operatsioon

Minu operatsiooni (gastric bypass) viis läbi dr Viiklepp LTKHs ja ma ei saaks olla rohkem rahul temaga!
Esimese hooga sain ma haiglas sõimata, et ülekaalulisi inimesi peab ka olema ning kas mina üldse tean neid operatsiooni riske. Üritasin hooldaja tagasihoidliku arvamuse alla suruda ning enda paanikat hinges vähendada. Nimelt ma kardan tohutult üldanesteesiat, ma satun täiesti hüsteeriasse selle ajal ja see pole just kellegile kõige meeldivam kogemus. Palusin 3x anestisioloogil enda juurde tulla ning selgitasin oma paanikaid ja kuidas asja vältida, õnneks ta tõsiselt kuulas mind ja ütles, et saame rahus hakkama seekord. Minu kõrval opieelses toas lamas neiu, kes ootas operatsiooni oma jalaga. Mind viidi opisaali ja selleks hetkeks olin ma juba väga ärevil, sest teadsin et see nö unne suikumine saab kõige hullem olema. Tunnen, et mulle pandi midagi jala külge ja ma suutsin veel mõelda, et fakk- äkki nad ajasid meid sassi ja opereerivad nüüd mu jalga? Siis ütles anestisioloog, et kohe jääd veidi uimaseks ja sekund hiljem vajusin ma unne. Ärgates oli ainult üks mõte- ega mu jalga ei opereeritud?! Täiesti sooda peast! Küll aga ehmatasin ma väga hullusti, et mu kõhus oli üks ebameeldiv ja jäme toru. Nimelt oli operatsiooni ajal esinenud väike komplikatsioon ning tekkinud verejooks- arst naksas mu põrna ja seetõttu oli paigaldatud dreen. 


Operatsioonijärgne taastumine

Peale oppi kutsusin ema enda juurde ning samal ajal tehti minule valuvaigistav süst, mis ajas mind nii kohutavalt oksele, et ma mõtlesin, et ma suren. Ma öökisin, aga samal ajal tõmbas mu äsja õmmeldud magu kokku ning see tekitas nii tohutut valu, et mul jäi hing kinni. Mu elu ühed hirmsaimad hetked, kus keegi ei saanud esimese hooga aru mis mul viga on. See tundus nagu igavik, kuid ilmselt kestis see võib-olla paar minutit, kuni ma sain ühe uue süsti ja asi sai korda. Hiljem üks hooldaja selgitas, et valu vaigistamiseks kasutatakse fentanüülil põhinevat valuvaigistit ja see võibki mõnele inimesele nii hirmsalt mõjuda. Esimene päev oligi nii hull nagu igalpool kirjeldati- kahetsed operatsiooni kogust südamest ning oled veendunud, et siia sa sured. Peale seda läks kõik juba tõusuteel ja taastumine oli väga sujuv.

Söömine

Esialgu sõin ma nagu linnupoeg- ühe lonksu puljongit ja kõht täis. Aga see siiski ajapikku muutub, sest ükski organism ei ole loodud ühe ampsu toiduga funktsioneerima. Nüüdseks sõltub söögi kogus täiesti söödavast toidust ja paljudest muudest asjadest- palju eelmine päev söödud on, kas ma olen palju joonud. Väga keerulised toidud on mu jaoks magusad asjad, nisutooted ja liha. Ma saan neid süüa, aga poole vähem kui nt salatit. Eks kõik on täiesti individuaalne, aga mu jaoks jutt, et 1a peale oppi saab kõhu täis poolest munast... no ma ei tea. See ei tundu mulle väga reaalne. Lisaks on toitumise osas muutunud see, et tablettide neelamine on väga raske minule ja söön näritavaid vitamiine. Gaseeritud jooke juua ei tohi mingi periood- olen kogemata seda teinud ja see oli väga valus. Lisaks on esimeseks pooleks aastaks keelatud alkohol ning edaspidi peab olema äärmiselt ettevaatlik- purju võib jääda ka ühest pitsist. Mul on jäänud loetud päevad ning siis võin oma hinge taas veinijumalatele müüa.

6 kuud hiljem

Nüüdseks, kuus kuud hiljem, on mu kaalunumber 104 pealt langenud 77-79 peale ehk siis kokku langus on olnud 27kg. Pean ütlema ausalt, et viimased kaks kuud kaal praktiliselt pole üldse liikunud, väga väga vaevaliselt. Samas ma ei muretse, sest ideaalkaal 70kg ei ole väga kaugel enam. Mu elu on nii palju kergem just füüsiliselt- ma suudan liikuda, lastega teha kõike, olla õnnelik, vaadata peeglisse ja tunda rahulolu. Muidugi selle kõige positiivse taga on ka raskeid olukordi- ülesöömisest tingitud iiveldused, oksendamised (jumalale tänu, et seda on väga vähe juhtunud!), massiliselt välja langevad juuksed ja palju üleliigset nahka. Nüüd olen oma elus teinud väga suuri kannapöördeid ja usun, et saabub ka aeg minu jaoks, kus saan rohkem keskenduda trennile. Hetkel on see väga kaootiline olnud, aga järjepidevus on võti selle puhul.

Vasakul pildid 1 päev enne oppi, paremal kuus kuud peale oppi.

Kokkuvõttes oli see üks parimaid otsuseid mu elus, sest see tõi mu väga sügavalt august välja. Kindlasti on neid kes seda lugedes pööritavad silmi, et 104kg pole meeletu ülekaal ja piltidel ei ole midagi näha. Ma tõepoolest oskan ja oskasin ka 27kg raskemana valida väga häid riideid vastavalt oma kehale. See on tegelikult koht kus igaüks talitab enda enesetunde järgi ja kui sa saad dieediga hakkama- super. Teed opi- super. You do you, ära lihtsalt mõista kedagi hukka nende valikute eest.

Kui on mingeid küsimusi veel seoses operatsiooniga, siis küsige julgelt! Ma ilmselt ei tule paljude asjade peale ise ka enam, sest need on nii igapäevased ja loogilised minu jaoks.

PS! Et minu igapäevastel tegemistel silma peal hoida, siis jälgi mind ka Instagramis @raquelkulijev




  • Share:

You Might Also Like

7 comments

  1. Mina sain ka hooldajalt kohe sõimata- olles operatsiooni ajal 18-aastane, siis esimene asi mida hooldaja mulle ütles oli, et ma rikun oma elu ära!! Eeeee tänks? Tänaseks, 1,5a ja -40kg hiljem olen täiesti terve rase naine ja ei ütleks et elu ära rikkusin ��
    Ja nii õige- minul oli umbes esimene kuu peas mõte et isssssand miks ma tegin seda ja et ma tegelt ka rikkusin oma elu ära :D aga siis läks kõik kergemaks ja pärast seda pole kordagi seda mõtet tekkinud, parim otsus mu elus probs (ok, vb peale lapse saamist parim) :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Issand, kuidas ma nii kaua vastamisega olen viivitanud! Aga need hooldajad võivad ikka väga mõru ütlemisega olla :(

      Kustuta
  2. Kas haigekassa tasus operatsiooni? Kui jah, siis mis nipiga see õnnestus, sest paljud arstid ütlevad et tegu iluopiga nö ja haigekassa ei kata kulusi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sama küsimus..

      Kustuta
    2. Jah, see oli haigekassa poolt rahastatud operatsioon. Kuna mu KMI oli üle 35 koos kaasuvate haigustega, siis see on tõendatud vajalik operatsioon :) ma soovitan uurida ka teisi arste kui antud olukord päriselt probleemiks on! Ülekaal on tõsiselt tervist lõhkuv asi ja ma olen väga tänulik sellise meditsiinilise protseduuri üle!

      Kustuta
  3. Kui palju peab olema KMI, et haigekassa rahastatud opile saada?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. 35+ kaasuvad haigused või 40 ilma haigusteta :)

      Kustuta

Palun jää viisakaks!