Viis kuud hiljem- TREENER

By Raquel - 13:44

 Naljakas on seda blogi lehte üldse vaadata ning siia ridu kirja panna. Märkamatult sai minu Instagramist justkui blogi aseaine. Ma kirjutan oma mõtteid pigem lühidalt, aga konkreetselt piltide alla ja nõnda sealt ei leiagi vist ühtegi postitust mille sisu oleks alla viie lause :D Mul on tihti märkmetesse pandud kirja mingid mõtted, aga kuna mul teemakohast pilti pole, siis jääb see selle ootele. Aga mis ma sellest ikka häman.

Kuidas siis läinud on?

Aasta alguses saadud koondamisteade viis mind otsapidi personaaltreeneri koolitusele mis nüüd, sel laupäeval, loodetavasti lõppeb. Täiesti ulme on mõelda sellest teekonnast! Ma tahan tegelikult teha veidi pikema Youtube video sel teemal, et milline see teekond oli. 

Naljakas on lugeda oma eelmist postitust, tsiteerin enda kirjutatud lauset:"See ei tähenda, et ma ühel päeval reaalselt naiste treenimiseni ise jõuaks, aga ma annan endast kõik, et ise sel alal paremaks saada. Plaanisime tegelikult minna talvel Taisse tagasi või Balile ja teha täiesti nö treeninglaager iseendale seal, kuid koroona pärast ilmselt see plaan jääb ära. Eks näha ole!"

Sellega on päris pull lugu. Peale selle postituse kirjutamist rääkisin ma Marekile kui õnnetu ma olen, et ma oma suurt unistust, oma treeninggruppi, teoks ei saa teha. Piirid on ju kinni, reaalselt Taisse õppima ma ei pääse. Ta käis välja idee, et tegelikult sama raha eest saaksin ma ju treenida personaaltreeneri all samas valdkonnas ja pikemalt ehk siis mu teadmised on ka lõpuks paremad, sest iga nädal omandan ma uusi oskuseid, mitte kiirkursus 2 nädalaga. Nõnda leidsin ma tee tema endise poksitreeneri juurde kus ta 12a tagasi treenis ning peale mõningait aega võtsin ma julguse kokku ja kuulutasin välja enda treeningrühma. Ma ei oleks iial seda tegema hakanud ilma oma personaaltreeneri koolituseta, sest baasteadmised inimese anatoomias ja füsioloogiast ning üldisest treenimisest on vajalikud igas valdkonnas. Olgugi, et minu näol ei ole tegu aastatepikkuse poksi taustaga, siis oma trennide pealt ma näen, et suurim abi on tulnud FAFist õpitust. Üks asi on see kui hästi ja kiiresti sa oskad mingeid poksikombosid ise sooritada, aga teine asi on mõista ja tunda inimeste vigastusi ning nende ümber treenimist ning psüholoogiat kuidas üldse kedagi treenida ja mis viidetega asju selgitada. Muidugi peale igat trenni mu oma treeneriga õpin ma mingi uue nõksu ja sõnakõlksu kuidas teistele asju efektiivsemalt seletada ning neil on ka huvitav kuulata miks mingeid asju just nõnda tehakse päris võitlussituatsioonis. 

Ehk siis nagu siit välja tuli, siis oma treeninggrupi tegin ma ära! Ma ei tee nalja kui ma ütlen, et see plahvatas sellise hooga, et ma ei osanud seda iial ettegi näha. Minu algselt plaanitud ühest grupist sai kolm ja pool gruppi ühe kuuga. Ma sain nii retsi ärevushoo sel päeval kui ma välja kuulutasin oma trennid, sest mingid inimesed tulid väga inetuid kommentaare kirjutama. Ma võiks küll öelda, et mul oli jumala ükskõik sellest, aga eks me kõik tea, et hing on mul kohati hell selle koha pealt. Kui ma olen endas ja oma tagamõtetes kindel, siis on kurb kuulda mingeid süüdistusi. Tänasel päeval on see tunne enamvähem üle läinud, sest tagasiside, paari tunniga gruppide täituvus ja päris korralik nõudlus uute aegade järgi on näidanud, et ma teen õiget asja ja mul on omad niššid. 

Ma ei saaks öelda, et see teekond üldse kerge oleks. Ma alati vaatasin erinevaid rühmatreenereid alt üles ja mõtlesin, et vauuuu. Nii lahe elu tundub! Reaalsus tuli ja pani suht kõvasti kannaga näkku, ütleme nii. Ma ei vingu üldse, ma armastan iga hetke oma tööst, aga see glamuurne ja äge elu treeneri töö taga tuleks ükskord maha matta või treenerid peaksid jagama rohkem neid päris emotsioone selle kõige taga. Muidugi oleme me suured eeskujud ja ei taha kellegile näidata, et me oleme väsinud. Ma tihti mõtlesin, et kuidas öeldakse, et üks trenn= kolm tundi tööd. Nüüd ma saan sellest väga hästi aru. Jah, ühe terve tunni järjest olen ma kõigile inimestele suurim motivaator, innustaja, abistaja ja kaasaelaja. Sellele eelneb tegelikult ka trennide ette valmistamine, kirjadele vastamine, üsna mitme kuu plaanide ette tegemine ja rahaline vastutus. Kirjade puhul ma tõesti võtan aja ja proovin inimest kuulata, nende probleemidega kaasa mõelda ja lahendusi leida. Analüüsida eelmisi trenne ja nende tulemust. Ja neid trenne on nädalas seitse. Ehk siis kui ma õhtul koju jõuan ja sõnagi ei suuda rääkida, siis kõik saavad sellest aru. Selle toreda ja aktiivse töö taga on tegelikult kõik need samad pingefaktorid nagu kontoritöötaja või teenindaja töös. 

Ma armastan seda kõike südamest ja nii mõnigi tüdruk trennis näeb kuidas ma lihtsalt seisan ja naeratades vaatan saalitäit inimesi. See on minu loodud. Nad on siin sellepärast, et mina olen neile teinud ägeda keskkonna kus nad tahavad jõuda paremasse vormi. Ja see tundub kohati nii sürr, sest aasta tagasi ei osanud ma ilmselt isegi unes selliseid asju näha. Kaks aastat tagasi olin ma ligi 30 kilo raskem ning mul oli hirm olla rühmatrennides osaleja. Nüüd seisan ma kõigi ees ja juhendan neid. ULME.

See on HIIT like a girl teekond ja lugu. Ühest ülekaalulisest noorest emast sai poksi ja hiidi treener. Ametlikult jõusaali personaaltreeneriks saan end nimetada peale diplomi kätte saamist, aga tegutsen vaikselt ikka selles vallas juba suvest! 2020 on olnud üks sitt aasta maailmas, aga ilma selle kõigeta poleks ma siin kus ma täna olen. Ma pole kunagi nii järsult pea ees vette hüppanud ja BOY kus see seda väärt on olnud!



  • Share:

You Might Also Like

0 comments

Palun jää viisakaks!